“Ilona. Rosetta. Sue”, “Kevadine Luts”, “Vend”, “Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, “Tund aega, et hinge minna”, “Faust”, “Bert Stern: originaalne hull”, “Amasoonia (3D)”, “Mademoiselle C”, “Gravitatsioon”, “Michael Kohlhaas”, “Armastajate igavene elu”, “Maïna”, “Kääbik: Smaugi laastatud maa”, “Skangpoomijad”, “Amazonas. Elu ainus foto”, “Vanad head toidud paluvad lauda”, “Varjuteater”.
Ilmselt neist kõigist oleks ma oma tüüpilistes küündimatutes kriitikajuppides rääkinud. Vahepeale ‘ärkasin üles ja sügasin kubet’-teksti. Ja lugematul arvul intriige, tülisid, leppimisi, konfrontatsioone, põiklevaid vastuseid, südamepuistamisi, avameelsust, usaldust, pettust, hirmu, meelepetet, helgeid hetki, maailmaparanduslikke hetki, universumi-kõiksusega-üks-olemise hetki, universumis-üksi-olemise-hetki, sõpru ja vaenlasi ja ükskõiksust. Ebamugavust ja ebameeldivust. Mõnusat sooja ja sõbralikku olemist ja uhkeid valgete linade ja “hakka söögiriistu võtma väljastpoolt”-kommetega kohti.
Palju sai tehtud. Palju jäi tegemata.
51 jooksutrenni tehtud treeningplaani järgi, sain kätte toitumiskava, mida püüan nüüd järgima hakata. Eesmärk on saada (maratoni)jooksuvormi ja ka kehakompositsiooni parandada. Olen sel aastal, veebruarist peale jooksnud 895 kilomeetrit. Kahjuks ei tule sel aastal tuhandet täis (võib-olla isegi tuleks, aga mul puuduvad andmed aasta alguse kohta). Loodan, et järgmisel aastal lubatakse mind maratonile. Aeg polegi niiväga oluline, aga maratoni tahaks läbida. Ja tahaks… vormi saada. Jooksutrennid, tuleb välja, ei ole kuigi figuurisõbralikud. 
Nüüd jääb siis veel aastavahetus, jah…?
!
