Nümfomaan vol I ja II said nähtud. Ei tekitanud traumasid ega õudusunenägusid (spoilereid ei ole vist ilus veel siin niimoodi mul rääkida kuni film(id) alles nii värsked on?), aga uueks lemmikfilmiks ka ei saanud. Mäletan, mitte konkreetselt, aga praegu emotsiooni meenutades, et Melanhoolia meeldis mulle rohkem. See oli ilusam. Kas võib olla, et seks ei puuduta mind nii palju, et see film oleks mind piisavalt kõnetanud? Seksi igas asendis, kõigis värvitoonides ja kõigi maitsetega, nonparellid veel peale puistatud, saab tänapäeva meediast pidevalt ja ka seetõttu on kuidagi küllastumus. Tegelikult ju “Melanhoolia” depressiooniteema on ka avalikult aina enam kõneaineks, aga ju siis see puudutab mind ikka rohkem. Rääkimata sellest, et suur lemmar on ometi kogu kosmose- ja universumi- ja füüsikateemat käsitlev “Läbi ussiaugu koos Morgan Freemaniga” ja seetõttu see katastroofifilmi osa ka sobis hästi. Ma olen lapsepõlves näinud ka maailmalõpu-unenägu, see oli selle kohta kuidas mitte ükski võõras planeet vaid meie oma Päike lihtsalt väga suureks kasvas (ja see ei ole isegi ulme vaid lihtsalt tulevikumuusika). See ei olnud tore unenägu – see õud ja lootusetus…. Ma ei mäleta palju unenägusid – kurat, ma ei mäleta tegelikult üldse palju asju - aga seda üht und ja seal olnud tunnet mäletan tänaseni.
tõsijutt.
“Andromeda saar” VAT teatris meeldis mulle. Sai kätte täitsa paraja annuse Tanel Saare meeleolukat miimikat. Ta ei pea ütlema midagi (kuigi see on boonuseks), ta keha ja nägu räägivad niigi:) See pisike õbluke tüdruk, Katariina Ratasepp ja siis Meelis Põdersoo, nad ei jätnud mulle “Tsaar Saltaanis ega “Faustis” üldse suuremat muljet, aga “Andromeda saares” Katariina juba oli täitsa… lootustandev. Aga Meelis Põdersoo, mh… seda on nii nukker öelda, kui inimene ju kangesti tahab teatrit teha ja võib-olla isegi teeb kõik õpiku järgi õigesti, aga mind ei liigutanud. No mitte üks raas. Ja mul on sellest hästi kahju. Samas Ago Soots ei suutnud siingi etenduses jätta tähelepanu röövimata. 
Pärast teatrit, kuna see nii toredasti algas kell 18:00 ja lõppes juba 19:10 siis jõudis pärast veel Neikid Restosse õhtust sööma ja juttu ajama, aitäh mu toredatele teatrikaaslastele!
Vanus pressib peale ka, sest ma ju tahtsin heietada tegelikult järjekordselt mingil teemal kuidas “inimesed teevad nii, aga LIISI meelest peaks tegema naa”, ilmsesti midagi inimsuhete või käitumise või armastuse või elu või surma kohta. No teate, nagu üks pseudointelligendiraisk peakski, eks ole.
olgem ausad, eks;)
2014.a. märgib ka seda, et tänavu möödub mul 10 aastat keskkooli lõpetamisest. Need, kes kooli ajal mind ignoreerisid ja lihtsalt ülbed olid, olid seda ka vilistlastepäeval ja need, kes ka kooli ajal minuga juttu ajada raatsisid, püsisid minuga ka sel õhtul – ja nii oli täitsa okei tegelikult.
