Kuigi olen endale aru andnud, et minu senised avalikud kirjutised (virtuaal)maailma midagi uut väga lisanud pole ning mõistsin, et peaksin käesolevaks hetkeks olema “blogimisest juba välja kasvanud” ja võiksin, kui just peab, oma ärkasin-üles-ja-sügasin-kubet jutte kuhugi päevikusse kirjutada, otsustasin näidata üles kangekaelsust, ajada jonni ja kirjutada edasi. Vähemalt esialgu, ok? Et riist rooste ei läheks, juhuks kui ma siiski peaksin tahtma lagedale tulla Euroopa stabiilsusmehhanismist, arengutest Eesti ja Euroopa energiaturgudel või lihtsalt päevapoliitilistel teemadel diipide arutlustega (kuulsin, et üks huvitatud lugeja minu säärastele mõttekäikudele isegi oleks!)

Ühesõnaga, elu viis mind tõesti hiljuti viivuks Stockholmi ja kohus on otsustanud, et see linn on küll ilus, aga kallis.  Muuhulgas oma tavapärasel sinisilmselt pealetükkival moel õnnestus mul end smugeldada brasiillase, leeduka ja ameeriklasega nurgapoest suhkru otsingutele kaasa & pärast saagiga naasemist – juua nende mahitusel oma elu esimene absindishot. Mina väga tänan kõigi saadud kogemuste ja elamuste eest meie võõrustajat Kasparit ja oma armsat reisikaaslast Minnit. Ja loomulikult leedukat, brasiillast ja ameeriklast ja teisi teel kohatud huvitavaid tegelasi ka. Ei täna aga ilmataati, kes muidu pidas end enam-vähem kenasti ülal, aga just sel hommikul kui ma kvartalile hommikujooksu mõttes tiiru peale tahtsin teha, otsustas absoluutselt kogu pilvedes kondenseerunud vee taevaluukidest alla maa (ja minu) peale kallata.

Tarbimisülevaade ka: “Mesallianss” Kell Kümme – projektiteatris, Linnateatri “Lantimiskunstnikud”, NO99 “Võtame uuesti!” teatrikunsti vallast; eelnõud, seletuskirjad, teiste riikide olukordi kirjeldavad dokumendid, artiklid ja direktiivid kirja”kunsti” vallast ja kujutavat kunsti ei ole paraku vahepeal tarbinud. Plaan samas on jõuda Telliskivi loomelinnakusse tuttava isikunäitust kaema.

Etenduste osas ma ei julgegi ma väga midagi öelda, sest praktika näitab, et minu arvamused käivad üsna risti vastu nende arvamustele, kellega nendest tükkidest rääkinud olen. Mesallianss mulle väga meeldis, Lantimiskunstnikud meeldisid sama palju või natuke enamgi ja Võtame uuesti! ei meeldinud eriti. Seda siis kui nüüd väga subjektiivselt ja äärmiselt lihtsustatult väljenduda. Üllar Saaremäe ja Elina Pähklimägi on kuld, kaksikud Märt ja Priit Pius (ja see lugu) samuti. Ja tõtt-öelda raudselt näitab see vaid minu piiratust, et ma ei suuda produtseerida mõjuvat põhjendust sellele, miks peaks Mirtel Pohla praktiliselt terve kahetunnise etenduse vältel pesuväel laval ringi kalpsama.

Mesalliansi puhul püüdsin ma välja mõelda, kas on keerulisem näidelda kui lavastaja pea kogu aeg Sinuga koos laval on? Ja kes siis lavastajat juhendab? Samas oli kogu see etendus nagu väike film, niivõrd… pidevas liikumises. Ma üldse ei imestaks, kui tegelikult oleks sellest loost juba Hollywoodis midagi valmis nikerdatud. Perekomöödia, nagu kavaleht tutvustas. Ma ei olnud Roman Baskini näidendeid vist varem näinud, ega meenunud ta mulle ka näitlejana, aga tore oli vaadata (peale oma suure lemmiku Üllar Saaremäe ja äratundmispiinlikkuse hetki pakkunud Elina Pähklimägi…). Ja härra Baskini stampväljendit hakkasin ka sinna-tänna juba puistama. Kes näinud, eks need teavad, lugege kas või Shaw’d! ;p

Lantimiskunstnike etenduse juures võiksin loomulikult küsida endalt, et olen ma ehk liiga vana juba säärase temaatikaga etenduse jaoks, aga ma olen ju ka ometi noor olnud kunagi. Mulle meeldib see Linnateatri noorte vahel laval tekkiv sünergia ja mulle meeldis noorte lavastajate Paavo Piigi ja Diana Leesalu töö, see oli täpselt nagu Eesti Ekspressi arvustuses kirjutati – ühest küljest üsna väikesele ringkonnale suunatud ja kitsast valdkonda käsitlev, aga see on okei, sest kõikehõlmavat maailmavalu ja kõiki-kõnetavat sotsiaalkriitikat on tegelikult meie teatrilavad täis niigi, aitäh. See lavastus oli juskui teretulnud värske õhu sõõm kahtlemata väärikat klassikat täistuubitud seisnud õhuga raamatukogus. Ja kõikvõimalike ütluste puhul saab nüüd lisada, et “see on Õismäe vanasõna!”

Ma ei oska aga tuvastada päris täpselt, et mis mulle “Võtame uuesti!” juures ei meeldinud. Selles tükis oli kohti ja osatäitmisi, mis tegelikult väga-väga meeldisid ja NO99 trupp (vähemalt senises koosseisus) on pakkunud ometi niivõrd palju häid elamusi… Keegi ütles, et nad tulid sellega välja, sest “iga teater peaks mängima üht komöödiat”. Päriselt? Ma väga loodan, et see pole nii. Ma kujutan ette, et taaskord võib olla tegu minu iselaadi konservatiivsusega, et ma ei suuda ja ei taha näha neid inimesi mängimas oma vaataja jaoks harjumuspärasest olekust väljas “etendust, mis on sama mitmekihiline kui kirve manuaal”. Mis siis parata. Ega ei saa ju ette ka heita, kui aastast-aastasse ei jaksa ainult ühiskonna paradigmasid läbiraputavaid šokietendusi välja tuua ja vahepeal tahab vaim puhata!

Tähelepanek: hakkab tekkima vist kerge traditsioon, taas (pärast septembrikuist sarnast sündmust) kui NoKusse sattusin, tabas mind “mats minevikust”. Mulle visati seejärel ninapeale, et mul on ilmselgelt liiga kirju minevik. Ja seejärel jätkati mulle selgitamisega, kuidas olen liiga kõhn, kokku kuivanud, teen liiga palju (sic!) trenni ja kui ma selle kõige peale neile mõistmatu näoga otsa vaatasin, leiti, et anorektikud ka peeglisse vaadates näevad oma peegelpilti väärastunult ja pakuti välja, et mulle kuluks ära visiit psühhiaatri juurde ja vähemalt peotäis ajukeemiat muutvaid ravimeid. Ja et peaksin vähemalt neli kilo juurde võtma! Kogu selle jutu jätkuks osteti öösel Statoilist mulle kotitäis süsivesikuid, s.t. magusaid saiakesi. Ja need olid nii head, mis seal salata. Selle käigu pareerisin aga sellega, et käisin nii laupäeval kui pühapäeval BP-s.

Mõtlesin, et panen siis ka sarnaselt Minnile kirja, et mis raskustega praegust (nr 83) kava teen. Kunagi hiljem, kui olen päriselt kokku kuivanud, saan siis imetleda kui tugev ma olin või vastupidi, kui saan ükskord ilusaks ja tugevaks, vangutan pead, kui olematute raskustega küll kunagi treenisin.

Niisiis, soojendus: 2×2,5; kükid: 2×4,5; rind: 2×3,5; selg: 2×5; triitseps: 2×2,5 kangil + 2×2 hantlid; biitseps: 2×2,5; väljaasted: 2×4,5; õlad: 2×2,5 kangil + 2×2 hantlid. Kõhulihaseid ei tee lisaraskustega, väljaastetel stepipinki ei kasuta. Kang ise kaalub ca 2kg ja mina eilse seisuga 48,1 kg.

She shimmers like a California sunset
Lady lady, glitters but theres no gold

“I cannot remember the books I’ve read any more than the meals I have eaten; even so, they have made me.”
-Ralph Waldo Emerson (Ameerika kirjanik ja filosoof)

See tsitaat meeldib mulle, sest ma olen seni olnud alati hästi nördinud, endas pettunud, kui ma ei suuda meenutada loetud raamatuid ja nähtud filme-etendusi kui keegi küsib. Mõni ju suudab detailideni täpselt tsiteerida, aga mina mitte ja sellest hoolimata arvan ma, et need on mind siiski mingil määral mõjutanud, jälje jätnud ja seega mind teistsuguseks loonud.

Ei, sel nädalavahetusel ma NoKusse ei sattunud, seega ei tabanud mind ka mats minevikust. Vanalinnas oli hoopis ilusti üles löödult, ülespandud soenguga ja oma optiliselt-puusa-tekitava Guessi kleidiga ettevõtte sünnipäeva tähistamine Kloostri Aidas ja järgmisel päeval nunnu kohviku Till&Kummel külastus. Kloostri Aita ei olnud ma ilmselt umbes 10 aastat sattunud, nüüd on ta ju miski uhke restoran vist, ei ole nagu asja olnud. Kunagi kui seal käidud sai, olime alles koolilapsed, Tammsaare teater oli ju sealsamas ja Kloostri Aidas sai ilmselt siis õlut ja/või kakaod võetud ja ilmselt n+1 draamat maha peetud (minu algatusel tõenäoliselt). Till&Kummelis sai ka draama maha peetud, ikka minu algatusel. Sellest on natuke kahju ja mul on piinlik, aga loodetavasti see ei olnud see põhitoon, mis Kaspari Eestiskäiku ilmestama jäi.

Trennis tõstsin kükkide-loo juures raskusi, aga arvestades, et trennile eelnes ca 3 tundi õues riisumist ja rehaga vehkimist ehk korralikku madala pulsisagedusega trenni, oli trennis ikkagi väga raske… Pärast trenni jõudsin viia läbi ka kiire päästeoperatsiooni ja toimetasin bändi stuudiosse suitsu ja õlut, et asi päris käest ära ei läheks. Ja selle puhul, et lugu peaaegu enam-vähem purki sai, suure Mesikäpa šokolaadi ka. Tuleb välja, et muusiku (ega punkari) elu pole teps mitte ainult glamuur, šokolaaditüdrukud ja lust ja lillepidu, on hoopis kõvasti kahe käega peast kinni hoidmist, kui sisselauldu ühes versioonis ujub, teises on must ja kolmandas… nojah. Aga põnev oli näha seda maailma ka kõrvalt lisaks esinemiste nägemisele (mis on niikuinii ju igaüks kordumatud) ja lõpuni lihvitud sisuga plaadi kuulamisele.

I’m glad you came (minu lemmiklugu hetkel käsilolevas BodyPumpi kavas, sest iga kord on trennis ühel hetkel ikka see tunne, et kurat kui hea, et ma ikka tulin, mitte ei leidnud ühtegi tobedat vabandust, miks ei saa/jõua seekord)

Ma mäletan, et kunagi jäin selle mis-on-naisterahva-käekotis-meemi osas postituse võlgu. Kuna ostsin Ülemiste keskusest endale uhiuue käekoti, kuhu nüüd viimaks ka mu läpakas koos sleeve’iga sisse mahub ja asjad tuli ju ümber tõsta, andis see hea võimaluse esiteks – kotist ebavajalik (lõpuks) ära visata ja teiseks siis pildistada üles, mida kuradit ma siis õieti kaasas kannan. Ning jah, teil on õigus, veiniklaasi jalg paistab ka. Päris mõnus Sangiovese sattus olema sedapuhku. Isadepäeva puhul  viisin lillede asemel isale Liibanoni veini, täpsemalt lausa Bekaa oru veini. See oli ka väga hea. Winestore’ist saab!

Võtmed: kodu-, auto-, ja spordiklubi kapilukuvõti + klubikaart. Oluline on, et võtmerõnga küljes oleks ka mingeid jubinaid, et neid oleks kotipõhjas ringi kaevates hõlbus käsikaudu üles leida ja välja sikutada.

Elektroonika: Telefon, mp3-mängija/mälupulk, taskuarvuti (ülikooliajast saati alati käekotis ja teinekord läheb vaja, mugavam kasutada kui telefoni kalkulaator).

Kosmeetika & hügieen: kõige muu hulgas ka 2 erinevat huulepalsamit, neist üks väga mõnus veriapelsini-lõhnaline h&m’st ostetud; 2 huuleläiget, 2 huulepulka, 2 küünelakki, 2 kivipuudrit, kätekreem ja ohatisekreem. See, et mitut asja on kaks tuleb sellest, et üks on hakanud vaikselt otsa saama ja siis on “kui silma jääb” teine lisaks ostetud ja nii nad on mõnda aega paralleelselt kasutuses.

Varia: Norra viiekroonine, vanad teatripiletid, Draakoni nätsukommide pakist pärit väike plastmassdraakon, veinikork (hääleseadelaagri ajast, katsuge te laulda, veinipudelikork pikuti hammaste vahel!)

Säästsin teid pabersalvräti- ja tšekinutsakatest, muus osas on ülevaade täielik.

Uus kott (koos uudishimuliku kassirisuga all paremas nurgas) on selline:

Kuna ma ei saa aga lasta ühtki postitust mööda ilma eneseteadliku ibata, tahaksin lihtsalt avaldada (võib-olla ignorantset?) hämmingut selle üle, et olen ometigi teinud nüüd veidi rohkem trenni jälle ja püüdnud sealjuures vähem süüa, aga ikka kaal tõuseb. Mida kuradit, ah? :/

edit: Reedeõhtuse Nõmme-Haabersti kergliiklustee jooksuringi lemmikud olid, lihtsalt infoks, “Amazing” ja “She Wants To Move”. Lõpuspurdi saateks sai oi-oi kui vanakooli lugu “Everywhere I Go”.

1. Mitte kellelegi ei meeldi vingu-viiulid. Ei, päriselt ka. Mitte kellelegi. Isegi kui tegu on Su sõbraga. Vingu-viiulist sõber ei meeldi isegi oma sõpradele.

2. Kui oled võtnud nõuks äkitselt midagi arvata kellegi/millegi kohta ja vastavalt oma arvamusele ka käituda ja suhtuda, siis tule taevas appi kui Sa peaks sattuma hämmingusse, et miks keegi teine Su kannapöördest aru ei saa. Samas – ei ole hullu, mõtle pealegi, mõtle rahulikult ja vaikselt edasi. Las need ‘teised kõik’ murravad pead, et mis Sinuga juhtunud on. Selgitamine ja arupärimine on nii overrated nagunii.

Vahepeal paluksin kümme minutit vaheaega (reptiili häälega)! Ma ei kavatse ühelegi hartale alla kirjutada ja ma ei moodusta uut erakonda. Aga ma ei vingu (sel teemal eriti) ka. Mäletate punkti number 1? Mulle meeldis selles osas Jüri Pino FB-sse postitatud mõte: “Demokraatia pärast muretseja on nagu koonduslaagri vang, kes usub, et kui valve- ja halduspersonal õigete ja paremate vastu välja vahetada, on elu kohe lill.”
/Poliitikakauge inimese asjatundmatu ja -oskamatu mula lõpp/

Kultuuririndel uudiseid ei ole. Töö murrab, loen õhtuti paari lehekülje kaupa mõtete virrvarri maandamiseks Fifty Shades’i triloogiat. Viimane raamat on käsil. Rohkemaks/raskemaks lektüüriks ei ole aega. Ega jaksu. Kuna väga mitmetel tutvusringkonnas näikse kõik-kõik uus olevat neil sügiskuudel, siis nii ka mul ja mu uus töökoht on… uudne. Eelmise tööga võrreldes. Rohkem initsiatiivikust ja iseseisvat tööd vajav, rohkem vastutust ja suhtlemist. Kindlasti on eriskummaline mitte ainult minul vaid ka neil tõsistel ja tähtsatel härrasmeestel, kes mulle konsultatsiooni saamise mõttes helistavad ja peavad info saama piiksuvalt miisult (olgu pealegi mul nii lõvi süda sees kui tahes). Ma ei oska telefoniga rääkida. Niimoodi õigesti ja ametlikult vähemalt mitte. Peaks ilmselt asjakohast koolitust otsima hakkama?

So never mind the darkness
We still can find a way
‘Cause nothin’ lasts forever
Even cold November rain

mul on Sulle tegelikult ainult üksainus küsimus:

Nädalavahetuses oli asju. Teatrit ja greibimahla ja kohvi, Statoili saiakesi ja sporti ja head toitu ja see nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Peadpööritav, ütleks. Nädalavahetuse mõttetera, mis mind nüüd enam minna ei lase, sai küll välja öeldud kodaniku poolt kes oli selleks momendiks praktiliselt kõikvõimalikes mõeldavates joovetes, aga see selleks. C’est la vie, nahhui, nagu ütleksid prantslased ja venelased. Mõttearenduses koorus välja põhimõtteliselt midagi sellist, et teinekord kui Su unistus reaalsuseks saab ja Sa siis avastad, et see polegi nii glamuurne ja tore kui arvasid ning et tegelikult on sel ka miinuseid, et siis Sa ei julgegi enam unistada, sest kardad, et äkki järgmine unistus ka osutub hoopis igav-rutiinseks argipäevaks. Ja sellest oleks ju ometigi kahju.

Tuleb välja, et mul on täna nimepäev. See tähendab, et minust ei saanud ei Rutt, Anne-Mari ega Alice, kuigi kõik eelpooltoodud olid kaalumisel küll. Sai hoopis siiL ja palju õnne mulle selle puhul!

edit: Tuletage mulle meelde keegi, et ma ju käisin “Deemoneid” vaatamas õeraasuga ja mulle see väga-väga meeldis, et ma kirjutaksin sellest, miks ja kuidas meeldis. Ja sellest, kuidas Twitteris üks (ilmselt taimetoitlane?) kurtis, et Statoilis taimetoitlastele ühtegi sobivat toitu ei leidunud (küll aga leidunud 35 mittesobivat toitu) ja mõni hetk enne seda üks (ilmselt omnivoor?) just kurtis, et taimetoitlased nutavad ja halavad liiga palju ja heast maitsest tuhkagi ei tea.

ei ole ilmselt see, mida tahaksid kuulda esimese asjana kui viimseni lihvitult, pilkupüüdvalt riides ja sätitult seltskonnaga liitud. Tõepoolest, noh – “oh püha õudus..”?!

Hiljem tutvustusringil selle (vist?) siluda üritamine sõnadega “see on Liis, ta on tohutult tark”, peaaegu nagu õnnestuks, kui sellele ei järgneks “ta üritab olla ka selline maailmaparandaja, aga tal ei õnnestu see eriti hästi”. Niisiis – life is full of surprises, tõepoolest. Ja väga ammu (või vist mitte kunagi?) ei ole ükski Eesti mastaabis tuntud naissoost tele- ja laulustaar mind kutsunud “musuks” ja “ilusaks tüdrukuks”, see oli küll väga armas, olgugi feik…

Metafüüsilistele, egohaavadele lisaks sain koolivenna soolaleivapeol samal õhtul kingiks toodud Victorinoxi kokanoaga endale pöidlasse väga ilusa sirge, puhta päris-päris füüsilise keha haava. Ma arvasin, et veri ei jäägi kinni, esimene plaaster vettis nipsust läbi, alles teine, suurem plaaster jäi õnneks pidama… Niisiis, Liisi & Tätte garantii – Victorinox on ülihea nuga, selline terav. ;p Minu puhul kehtib nimelt see, et ma võin vabalt, täitsa külma peaga ja adekvaatselt abistada teisi kriisiolukorras, noh kui “nahk jookseb ja veri on katki”, aga iseenda verd, isegi väikeses koguses, ei kannata pea üldse. Pea hakkab ringi käima ja seest läheb õõnsaks. Väga kummaline ju?

Vahepeal kiire kultuurikokkuvõte: uus Eesti film “Deemonid” oli äärmiselt hea,  Komöödiateatri “Head isu, näljased” oli üle ootuste vahva, Draamateatri “Augustikuu” oli aga (no natuke igavalt) klassikaline-tragikoomiline ja Theatrumi “Onu Vanja” oli lihtsalt i-me-li-ne!

Parim asjakohane sõnavõtt sel teemal tuli täna Twitterist, Argo Ideonilt: “Taevasse vaadata pole vaja, täiskuu tunneb eksimatult ära lehti lugedes.”

Tuleb välja, et olen vikerforelli fileerimises äärmiselt ebakibe käsi. Kui seda fileed oleks tulnud presenteerida kuskil, oleksin ma häbist maa alla vajunud tõenäoliselt. Õnneks rändas filee tükkidena kõigest lõhehautisesse (on ju ometi okei asendada lõhet forelliga, eks?) mida oli tarvis teha, sest neljapäev on ju kalapäev.

Homseni!

… and be AWESOME instead. true story.

See kõik oleks väga armas, ainult et seda ei juhtu minuga. Ma ei ole awesome. Ma olen keskpärane. Mu blogi on keskpärane, väljendusviis – keskpärane. Ma olen ilmselt keskpärane koorilaulja. Ligikaudu keskmise kehaehitusega naisterahvas. Keskpärase intelligentsiga, arvata võib, et keskmise silmaringiga. Vahel ma tänan õnne, et ma olen keskmine, mitte keskmisest näiteks hapramate luudega (mul ei ole iial olnud ühtki luumurdu), kuid on olnud elus ka perioode, mil olen vihanud saatust, et olen osutunud oma senise elu jooksul keskpäraseks, see tähendab igaveseks teiseks, mitte “selleks täiuslikuks õigeks”, mitte võitjaks. Viimaseks ka mitte, lihtsalt – keskmiseks. Vahest on minu hiilgeaeg veel ees? Mine mind hullu tea…

Olen aeg-ajalt mõelnud tätoveeringust, siis selle mõtte jälle maha matnud – keskpärased ontlikud tütarlapsed ei lase end ju tätoveerida.

Ma tean, et see võib kõlada tobedalt, aga plaani keskne idee on mul olnud see ingliskeelne väljend i wear my heart on my sleeve, ehk see, et ma ei oska(?) oma emotsioone varjata – kõik on kohe välja näha. Kui miski meeldib ja on tore, siis on elu lill, suunurksid kõrvuni ja muretu meel, aga nii pea kui peaks juhtuma mingi jama, on maailm pasameri (vabandust väljenduse pärast) ja ma olen 110% lohutamatu ning veendunud, et nüüd ongi kõik läbi. Ei-ei, ei ole veel aega kinni pandud salongi ja idee on mõtteidu tasandil, eks ole, ärge sokkidest veel suurest erutusest välja hüpake.

but you can stay immature forever!

Käisin ja jooksin nädalavahetusel muuseas õues heategevuse ja enda proovilepaneku mõttes 8,4 km ajaga 50:38 Tõestus:

Vahepeal rohkem võistlustel käinud ei ole ja seega oma näopilte finišisirgetelt sheerida ei saa, aga tahaksin järgmine aasta proovida maratoni joosta millalgi. Tsiteerides klassikut härra J. Clarksonit – “How hard can it be?”

Päkapikud tõid jõulukingiks mulle soojad jooksukindad (mis 16. detsembri jooksuga sisse õnnistatud said) ja uhiuued trennipapud (sest seni tegin aastaid kõiki rühmatrenne oma vanade adidase jooksupapudega):

Nike Free TR Fit 2 Anthracite/Bordeaux/Fireberry

Mis te arvate, et nüüd ei tekkinud tunnet, et peaks terve uue trennigarderoobi muretsema, et “värvid sobiksid”? Tekkis-tekkis, miks ta siis ei tekkinud. Olen seni suutnud jõuga end spordipoodidest ja Stopperist eemal hoida.

Kuna kõikvõimalikud perekondlikud jõululõunad peeti tänavu meie juures, siis jõulud möödusid kokkamise-koristamise-lauakatmise tähe all. Säärane toimetuste virrvarr ei saa aga ju ometi mööduda traumadeta? Ei möödunud loomulikult. Juba enne esimeste külaliste saabumist suutsin ma majapidamise suurima noaga leivast mööda lõigata korralikult ja pikalt nimetissõrme. Mitu meetrit marlit läks selle peale… ja järgmisel päeval sõrmel sidet vahetades tabasid mind krambid ja minestushoog. Ammu ei ole minestanud ja enne minestamist ei ole mul varem krampe küll olnud. Niisiis – elamusterohked jõulupühad tõesõna!

Õue aiaväravale tellisin ja sain vahepeal kätte ka spetsiaalse sildi (sest “ettevaatust, koer!” oleks ju liiga lihtne?):

Koju elutoa seinale leidsin viimaks ometi sobiva Eestis tehtud kella (minu tellitud versioonis on kellaaja-klotsid ja keskmine osa ja osutid musta värvi):

Puidust klotsidest seinakell (Nedholm). Lutheri Stuudiost.

Aga aastavahetuse-plaane, mh, ah?

ToiduDisco ehk “burksid näljastele neiudele kesklinnas”, “Pii elu”, Geisha kommid ja Lukoili teenindusjaamas on tualett, teadsite? VIPid Flirtic-suhtlusportaalis, Sony Bravia (40-tolline ja puha), komplimendid segamini tõsieluliste tõdemustega.
Põhimõtteliselt reedel olin linna üks kauneim taksojuht, ilma naljata.

Tänahommikusest mõistatuslikust kõnest (mida ma vastu ei võtnud, sest ma arvasin, et see on eksitus… aga vist ei olnudki) peale on kõik läinud nii uperkuuti, et ma ei saa tõesti enam aru, mis seis on ja kes üldse mängivad?

Neile, kellega pole ammu näinud: kui veel suvel olin tumepruunist süsimustani siis vahepeal sügisel oli blond moment & sellest nädalast back by popular demand:

Ma viisin väga toredale treenerile tema sünnipäeva puhul liitrise hoidisepurgitäie isetehtud müslit. Ma saan aru küll, et süsivesikud ja kõik see kraam, aga no natuke kiudaineid ju ka & ikka parem kui šokolaadikarp või muu taoline? Kui ei midagi muud siis vähemalt ilus vaadata & lõhnab šokolaadiselt hästi:) Kirjutasin koostise detailselt purgile ka, juhuks kui pähkliallergia või muud taolist olema peaks. Ma ei ole kaugeltki kuldsete kätega ja kokata ka ei oska, nii et minu jaoks selline julgustükk – kinkida poolvõõrale isetehtud toidukraami, sildikesega ja kõik jutud, võttis kõvasti eelnevalt lõvikonservi tarbimist:) Kui selle treeneri trennid järgmisest nädalast plaanist puudu on, eks ma siis tean ennast süüdistada.

Monday’s child is fair of face,
Tuesday’s child is full of grace,
Wednesday’s child is full of woe,
Thursday’s child has far to go,
Friday’s child is loving and giving,
Saturday’s child must work for a living,
But the child that’s born on the Sabbath day,
Is fair and wise and good and gay.

-Monday’s Child (Autor: teadmata)

Ilma järele vaatamata – millisel nädalapäeval ma sündisin, mis arvate? :p

Tuleb tunnistada, et mõningase järelemõtlemisega kahe lähedase inimese puhul arvasin õigesti, kahe puhul valesti. Nii et üsna fifty-sixty võib pakkuda.

Käisin Linnateatri uut “Hamletit” vaatamas. Mõlema vaatuse ajal tabas mind enneolematult pikk ja piinarikas teatriköhahoog (ja üleüldse täna jookseb mind tabanud ülemiste hingamisteede tüüpilise haiguse 11 .päev). Enneolematu oli ka see, et ei jäänud Linnateatri etendusega rahule. Võib-olla vastik köha tekitas ka negatiivse emotsiooni, aga ma ei mäletagi tõtt-öelda viimast korda kui ma oleksin käinud Linnateatris ja mulle ei meeldinuks. Õnneks ei olnud see mul esimene kord. Linnateatri Marko Matverega “Hamlet” ja Theatrumi Marius Petersoniga “Hamlet” olid imelised elamused mõlemad ja seega on Hamletiskoor mu hinges ikka veel positiivne. Mitte, et Alo Kõrve Chaplin-Hamletil häda oleks olnud. Ma arvan, et Chaplini look-alike konkursil pakuks ta kõva konkurentsi, aga see polnud vist selle etenduse puhul päris see eesmärk, ega?

Kas mängida vingu-pingut ja pusida omaette oma toitumise ja treeningutega edasi või saata Robbie Williamsi kontserdipiletimõte peast ja see raha investeerida näiteks personaaltreeneri+toitumiskava sisse? Kaal+ümbermõõdud püsivad praegu kahjuks lollaka järjekindlusega täpselt natuke liiga (minu enda määratud) skaala ebasoovitaval poolel. Mida teha, et teisele poole saada (ja kas on otseselt vajagi) – ma ei tea.

Dear enemies, haters & doubters: I have so much more for you to be mad at. Just be patient.

Ma tunnen ennast viimasel ajal tõeliselt hästi, õnnelikuna ja midagi saavutama võimelisena ainult treeningutes ja end kurnatuseni pingutades. See vist pikemas perspektiivis ei ole väga hea tendents, ega?

You are all of that

Tundub, et tegelen sildade põletamisega vist.

“Uus elektriline tantsusaal” Draamas ja “Faust” Estonias on vahepeal ette jäänud. Mõningad kohtumised. Vähem trenne kui tahaksin või vajaksin. Rohkem süüa kui vajaksin, selgelt.

Saatsin Robbie piletite mõtte kuu peale ja tellisin endale toitumis- ja treeningkava. Nüüd on midagi, mille külge kümne küünega klammerduda. Kui varem püüdsin lihtsalt vähem süüa siis nüüd on ju õud, häda ja maailma lõpp kui ei õnnestu täpselt õigeid koguseid ja toitusid kätte saada.

It’s got to be perfect,

it’s got to be worth it.

Tõepoolest. Haruldaselt ränk töönädal on olnud. Kaotasin korraks enesevalitsuse, kogusin end taas ja olen tuima näo, ahvikiiruse ja kaamli kannatlikkusega jätkanud. Ma tahaks öelda, et this is not what I signed up for, aga sisimas ma ju teadsin, et midagi sellist seisab ees… Nüüd on see lihtsalt käes. Ma loodan vaid, et tänaöine väga reaalsena tundunud õudusunenägu, mille sisu minu jaoks esmakordselt üldse unedes esines, ei saa nüüd selle hullumaja puhvetiga käsikäes käima.

Sain tungiva soovituse hambaarstilt minna üht tarkusehammast veel välja tõmbama.  Enesedistsipliini ja sõnakuulelikkuse musternäidisena paningi siis kohe aja kirja. Tasulise järjekorra võtsin siis, mitte haigekassa oma, aga no mis teha. Saab selle jamaga ühele poole ASAP. Öeldi, et operatsiooni keerukusest sõltuvalt on hind 60-140€. Mitu Linnateatri piletit see teeb?

Isehakanud harrastus-liiklusinspektorit, kes mulle täna hommikul noomiva smsi “Ära kihuta!” saatis, tervitaksin ka.

Tänane hommik algas kõigile töötajatele personalijuhi ja assistendi poolt südamekujuliste punaste vahtkummist stressipallide jagamisega. Oeh, oli see vast tarvilik väike vidin võttes arvesse mis kõik seejärel juhtus.

Kui äraseletatud näoga assistent mu laua juurde avatud postipakikesega tuli (lahti tehtud, arvates, et ehk vajab registreerimist) ja ütles, et “ei paistnud eriti ametlike dokumentide moodi välja”. Tõepoolest. Pakis oli nimelt luulekogu, selgitav postkaart ja liiga kallis järjehoidja, mis lisaks selle konkreetse funktsiooni täitmisele tagaks soovijale ka sissepääsu 20. augusti Robbie Williamsi kontserdile. Õige oleks nii suur ja kallis žest otsejoones tagasi saata, aga kui see oli mõeldud isetu ja heatahtliku kingitusena siis oleks valevagadus ja keeldumine minu poolt ebaviisakas. Ütleme nii, et seda teemat olen kaalunud nii ja naa ja seda stressipallsüdant mudinud juba korralikult tänase jooksul.

FB täitus imalate pildikestega punaseid tagumikukujulisi esemeid hoidvatest karudest ja läägetest salmidest. “Nüüd hakkame siis elu eest sõbrustama” oli hommikul loetud üsna prohvetlik sõnavõtt. Homme tuleb jälle normaalne päev. Aga minu sõbrad olid kõik ka täna normaalsed – kas ei pööranud sellele kommertspühale suuremat tähelepanu või heitsid selle ja hullunud valentinide-valentiinade üle minuga koos nalja näiteks saates teravmeelseid postkaarte (Sinu otsa vaatan, nöpsik! ).

Pärast tööpäeva trenni jõudes sõnas armas sadistlik treener kohe alguses, et “sõbrad ikka peavad aitama sõpradel ju suveks vormi saada, seega teeme täna selle, teise ja tolle loo ‘veidi’ krõbedamad kui tavaliselt”. Nägin nördinud nägusid saalis, kes olid oodanud harjumuspäraseid liigutusi, mida tuimalt läbi teha (ühtegi uut osalejat trennis ei olnud, keegi vähemalt kätt ei tõstnud kui treener küsis) – ja siis olin mina, kes hiljem krigistas hambaid, sest nii kuradi raske oli, aga läbi voolavate higiojade ja grimasside siiski naeratas, sest nagu kõige lemmikum treener on öelnud – lihas harjub väga kiiresti ja tuleb aeg-ajalt teda šokeerida, et areneda.

It is far better to be exhausted from success than to be rested from failure.

Pean tunnistama, isehakanud elitaristlik-snoob-esteet-trennip*dena, et mu uus pulsikell on nii äge! Nii ilus ja nii võimas ja… Paneb tahtma kohe teha rohkem trenni. Ja paneb ootama suve, kus saaks GPS-i õlavarrele kinnitada, iPodi klapid kõrva ja lihtsalt joosta – küll pärast arvutisse andmeid laadides saan täpselt teada, kui mitu km ja kuidas täpselt jooksin.

imeilus polar rcx5 + gps

Viimatine saavutus oli Nõmme-Haabersti kergliiklustee läbi jooksmine, GPS-i andmetel 11,14km ja seda ajaga 1:06:47. Lõpuspurti tehes olin kõrvaltvaatajate sõnutsi olnud nagu väike puhisev auruvedur, aga no nii laotakse baasi suviseks hooajaks ju!

Seoses ajapikku juba väikestviisi tüütuks muutunud ärevuse ja väsimusega ja võib-olla ebaterveks kiskuva lähenemisega treeningutele ja toitumisele, on mõneks ajaks tänu ühele väga toredale doktoriprouale mu elus treening- ja toitumiskavale pealekauba ka Hollywoodi staaride lemmik-toidulisand Prozac. Ma isiklikult leian, et on okei pöörduda valutava hambaga hambaarsti poole, pimesoolt ka ei hakka ise ju välja opereerima? Miks siis mitte, kui enam sõprade ja perekonna toel toime ei tule, pöörduda psühhiaatri/psühhoterapeudi/psühholoogi poole? Kiidan ja austan neid, kes homöopaatia, ravimtaimede, sõprade-hobide abil hakkama saavad, mina lihtsalt nii tubli ja tugev ei olnud sedapuhku. Kõige nunnum oli retseptile kirja saanud diagnoos, milleks oli, psüühika- ja käitumishäirete, täpsemalt somatoformsete häirete hulka kuuluv F45.2 ehk… hüpohondria.

Juku-Kalle Raid andis oma ööistungite ajal fatšeebokisse kirjutatud olustiku- ja situatsioonikirjeldused välja raamatuna “Eelarve”, mille ma ju kohe ära ostma pidin. Ma naersin neid postitusi jooksvalt tema FB-lehelt lugedes & nüüd on võimalus see kõik jälle ühe jutiga läbi lugeda ja veel naerda. Või noh, üks silm naerab, teine nutab, et meil selline friigikogu ™ on. Nüüd on vaja veel, JK-l kraest kinni saada ükspäev, et autogramm ka ära küsida.