Sellise sisuga postitus telliti minult. Arvestades, et iga vähima krõpsu peale võpatan-kiljatan, olen ise paras emotsioonipundar (no antidepressantide-välisel ajal, vähemalt;)) ja ülemõtlemise kroonimata kuninganna, siis vist sai haugutud väheke vale puu all, või kuidas?

Aga üldjuhul on nipp vist selles, et ette põdeda pole mõtet, sest võib-olla sündmust ei juhtugi. Ja pärast põdeda pole ka mõtet, sest siis see enam ei aita ja keskenduda tuleks hoopis lahenduse leidmisele ja teostamisele. Hirmuta elamise nõksu pole ma veel kätte saanud, aga tõenäoliselt võib siin rakendada “julge hundi rind on rasvane”-ütlust. Ja mitte sealjuures seda segi ajada “julge hundi rind on haavleid täis”-variandiga, eks. Analüüsimine ja/või üle mõtlemine – no see lihtsalt näitab, et Sul on igav. Anna oma ajule gümnastilist tegevust. Loe mingit keskmisest keerukamat või võõrkeelset raamatut, lahenda ristsõnu või proovi näiteks maailma näljaprobleemile lahendus leida. Mitte ära vae oma pisikesi pseudoprobleeme, mis universumi kontekstis on nii-ii tühised. Perspektiivitunnet veidi? Ja ärge siis unustage mu sõnade, mitte mu tegude järgi käia, onju?

Vahepealsel ajal on toimunud kooriga kontsert, mida isegi Klassikaraadios mängiti. Kontserdi venimise tõttu jäi mul nägemata Draama etendus “Kolm õde” ja joomata meekohvi ja üldse oli see üks õnnetu õhtupoolik.

Jõuti sikutada-sakutada ka välja mu teine tarkusehammas. Samas kohas, sama arsti juures. Julgen soovitada küll! Olukord kikuga oli keeruline, sest kuigi hammas oli lõikunud, oli ta veidi viltu, toetudes justkui kõrvalolevale purihambale, takistades korralikku haaret saamast jne. 45 minutit hiljem ja palju puurimist-viilimist-kangutamist-õmblemist hiljem olin aga jälle tarkusehamba võrra vaesem. 140€ võrra vaesem ka. Mulle nimelt öeldi, et haigekassa järjekord ulatub oktoobrisse ja ma sain range soovituse hambast lahti saada hiljemalt augustiks. Protseduur ise oli muide täiesti valutu. Lisaks kirjutati välja kanged valuvaigistid tuimestuse möödumise ajaks. Tänaseks päevaks, 2,5 nädalat hiljem, on niidid ikka veel suus ja selle suupoolega ei söö, aga ei valuta ka enam. Selline kroonika siis sedapuhku.

Jõudsin Linnateatris ära näha Priit Pedajase lavastatud ja Linnateatri-Draamateatri ühiste jõududega mängitud Tom Stoppard’i “Utoopia rannik. I osa. Teekond”. Kes minemas on – ärge unustage kava osta. 2 euro eest on seal lugemist küll ja… noh, kui te ei ole just karbi kõige kirkamad kriidid (ma olen ikka kuuri üks nürimaid tööriistu, selle etenduse põhjal) siis kulub teile seal sisalduv info ja selgitused kõigi osatäitjate ja nendevaheliste seoste kohta marjaks ära. Mul tekkis hirmus kiusatus minna ja laenutada mingisugune filosoofia aluste õpik ja meenutada, millest Hegel ja Kant siis õieti rääkisid. Ja hakkas kurb, et ma ei oska nii hästi vene keelt, et võiksin proovida siis ikkagi Puškinit lugeda. Ma pean tunnistama, et esimene vaatus oli tempokam ja veel nii ei käinud närvidele see, et ma tõesti ei tea, mida need intelligendid oma eluajal siis täpselt korda saatsid või ei. Kogu lavastuse üldine olemus ja lugu jooksid niigi ilusti ja pakkusid detaile teadmatagi vaatamisrõõmu. Teine vaatus oli aga mõtlikum. Rohkem hämaras, kohtvalgussõõris peetud monolooge. Oli ka actionit, aga vähem. Lõpuks jäi üle ainult tõesti tumma näoga vaatama jääda, et kui rumal võib üks inimene (s.t ma ise) olla. Piinlik lugu.  Ootan nüüd II osa nägemist, piletid on aprilli lõpuks.

Treeningplaani ja toitumiskava osas saab peatselt 2 kuud järgimist täis. Olen võtnud suuna nüüd eelkõige jõutrennile. Kaalul ei ole mul ju häda midagi (kui siis ainult see õnnetu aspekt, et doonoriks mind ei lubata), aga tahaks saada endale lihaseid. Tahaks keha voolida ilusamaks. Mõistan, et see võtab aega (ja olen mõningate oma.. huvitavate jõusaali-juhtumiste põhjal tuvastanud, et see on ka ohtlik), aga parem Hilja kui mitte keegi, eks? Kohtun treeneriga märtsi lõpul, et kava üle vaadata ja loodetavasti mõned küsimused leiavad lahenduse. Oma personaalse raskejõustiklasest virtuaaltreeneriga konsulteerin niikuinii enam-vähem ülepäeviti praegusel ajal. Üks loll jõusaali-algaja siisike jõuab ju rohkem küsida kui sada tarka vastata, mäletatavasti.

ärge kirjutage nii palju ja nii hästi ja ilusti. Muidu iga kord kui ma teen suu lahti (no kujundlikult, tegelikult tõstan sõrmed klaviatuuri kohale) siis ma panen ta jälle sama targalt kinni tagasi (ehk tõmban käed sülle ja hakkan närviliselt sõrmi mudima), sest teised kirjutavad palju relevantsematest asjadest. Või igapäevastest asjadest, aga ilusamini.

Ma ju ei jaksa poliitikal järjepidevalt silma peal hoida, et sel teemal targutada (või siis mu väikese karu aru ei käi sellest üle lihtsalt? No sellest, mis meedia vahendusel meieni jõuab. Mis kuskil tagatubades toimub, ma ei kujuta ettegi – vandenõuteooria, mh?). Kõik metafüüsilised teemad auradest feng shui ja eelpoolmainitud (valitsuse/tulnukate) vandenõuteooriateni – ma ei jaksa neid skeptikute juutuubi videoid nii palju vaadata ja underground-blogisid nii palju lugeda, et kujundada pädevat seisukohta. Pealegi kes ütleb, et need postitused-videod-materjalid-pildid pole ka Suure Venna poolt internetti ette söödetud, mh? Ma ei loe raamatuid ja ei käi teatris nii palju, et kujuneks oma kriitikastiil või isegi et oleks sageli mida kritiseerida (pealegi selleks, et oskaks võrrelda – peaks omama ju kogemustepagasit MILLEGA võrrelda, ja mul on seda vähe… või kui midagi ka on siis ma tõenäoliselt ei mäleta sellest midagi!). Ja sporti teen ma kaootiliselt, ilma kindla eesmärgita. Ükski treener mind ei konsulteeri, huupi rapsin. “A mis mõttes Sul ei olegi eesmärki Ööjooksu läbimise aja osas?” No ei ole jah. Veab kui läbi veeren/rooman selle, ok?

Korralikku psühholoogilist häiret ka pole, ainult hüpohondria. No mida teha sellisega? Nii ma siis rööprapsingi edasi. Tasa ja targu.

..you were bona fide, born to fight.

Vastu tulles püsilugejate tungivatele soovidele (kuna kedagi teist õieti polnudki, siis Sinu otsa vaatan, Jaak, praegu! Ja tänan järjekordse hea loo eest:)) – saagu siia taas mõned ülestähendused.

Raamatud on kõik pooleli. Ütleksin siinkohal, et panustan puhkusele augustis, aga ma ilmselt siis valetaksin. Ei käi veksleid välja, aga kohvilaual üks raamatuhunnik mind põrnitseb etteheitvalt ja ma tahaksin loota, et ma varsti annan neile kõigile järele. Eriti sellele ja sellele. Ning ei, see ei ole sugugi takistanud mind neid juurde ahnitsemast, kas siis laenu teel või ostes. Ja näiteks selliseid raamatuid ostes ei pea ju läbi lugema, vaid läbi tegema.

Meenuvad filmid: Star Trek: Into Darkness (oossõm film, ja Benedict Cumberbatch on veel eriti oossõm), Iron Man 3, The Great Gatsby, World War Z, Now You See Me ja Pacific Rim. Iseseisvalt vaatasin ära “Jarhead”, “Platoon” ja “Jack Reacher”. (Miks keegi minuga sõjafilme vaadata ei taha? -toim. tähelepanek/märkus).

because benedict, that’s why!

Ja tõsilugu, Minniga koos vaatasime jaanipäeva paiku ära  Crazy, Stupid, Love‘i.

kommentaarid on üleliigsed.

Teatrisse olen jõudnud vahepeal vaid Laitse Graniitvillasse Draamateatri “Saatuse heidikute kuud” & Ugala “Mee hinda” vaatama Saueaugu teatritallu. Aga need oli see-eest väga ägedad!

Minniga käisime kuulamas TTÜ Akadeemilist Meeskoori Estonias, Efterklangi Kadrioru Lossi roosiaias, oma lemmiku montaažirežissööri vedasin Tallinna Merepäevadele Erkki Otsmani kuulama ja ise jõudsin ka veel enne hooaja lõppu kooriga ka paar korda esineda.

Sattusin elus esimest korda spordimassaaži (õhtul enne Ööjooksu). Tagantjärele sain teada, et vahetult enne suuremat võistlust massaaži ei soovitata. Aga halba ta ka ei teinud, sest poolmaratoni vudisin läbi (enda jaoks vahest sutsu aeglaselt, järgmine kord – ehk SEB sügisjooksul – tahaks aega parandada!). Pealegi, võtsin ju ka end kätte ja käisin Jooksueksperdis jalatesti tegemas & väljusin sealt ka lisapaari jooksupapudega (Saucony ProGrid Mirage 3), sest mu enda Asicsi Gel Kayano 16 viisud hakkavad kergelt juba.. noh, nagu öeldud – viiskudeks digimuutuma, jah. Aga nüüd on paralleelselt kaks paari olemas ja pole probleemi ka kahel päeval järjest trenni teha ja asfaldil joosta on uute ja veel ära vajumata papudega kindlam. Harjumatu on ja seetõttu jalad veidi väsivad, aga mu nunnud roosad CEP kompressioonpõlvikud aitavad ja tegelikult ka iga korraga jalad väsivad aina vähem.

Osalesin Naistesaate muutumismängus ja sain uue ja armsa soengu ja ilusa kleidi Liina Steinilt + sobivad aksessuaarid-kingakesed sinna juurde. See võib jätta minust pealiskaudse ja kerglase mulje, aga mulle meeldis selline väike seiklus, telesarjade ja reklaami- ja montaažimaailma telgitagused ja kõik jutud. Ja hei – telekasse sain ju ka (all näha oleva kleidiga)? :p

Seiklusi jagus muidugi sellesse vahepealsesse perioodi veel. Küll ettevõtte suvepäevad Võrtsjärve ääres (Järveveere puhkekeskuses – väga tuus koht!), kuhu kutsu sai kaasa veetud (ja kus tõtt-öelda juba enne südaööd rampväsinult kutsuga oma toas põõnasime ja kogu üllatusprogrammi seega maha magasime).

Lisaks sai kutsu reisida Viljandimaale, kus üks väike kasvatamatu koer ausalt oma territooriumi kaitstes endast 4x suuremale Royalile kõrri kargas. Alles nüüd hiljuti käisime dünaamilise trioga + kutsuga Haapsalu avastamas ja tähistamas üle-eestilist vahuveini joomise päeva. Oh häda, küll seda jooki sai hävitatud. Ja sai sinna juurde imemaitsvaid roogasid proovitud Dirhami sadama suvekohvikus, Müüriääre kohvikus, Grand Holm Marina restoranis jne.

Noh, ei möödunud seegi reis ekstsessideta – sedapuhku ründas mind gravitatsioon ja riivisin küünarvart mööda parkimisplatsi asfalti ja sain teisigi väiksemaid ja suuremaid marrastusi ja sinikaid. Muudest draamadest ajalugu vaikib. Jäägu meelde vaid hea (ja noh see küünarvars ka, momendil hiiglasliku plaastri all). Ahjaa, see jäägu ka tuleviku tarbeks meelde, et laupäevasel päeval Läänemaa Haiglasse sisse astudes juhatab personal Su esmaabi otsima kvartaleid eemal asuvasse Rimi kaubanduskeskuse apteeki ja vaatab rahumeeli ise telekat edasi.

Ilmselt pole paslik samas rääkida kõigist inimestevahelistest ekstsessidest mis siin vahepeal aset leidnud on, eks taasleidmisi ja -kaotamisi, kapitaalselt üle piiri minekuid ja sellest tulenevaid otsuseid igasugune suhtlus lõpetada… no neid ikka tuleb ette? Mis neist enam?

- David Guetta feat. Taio Cruz

Kui õues on maandunud sügis keset südasuve ja tuju on miinuses, tuleb jalga panna oma siidist imeõhukesed lillelised Montoni haaremipüksid, visata kaela ümber Dubaist kingiks toodud araabia stiilis mustvalge sall (sest kes tahaks jääda kopsupõletikku keset suvesügist, sügissuve?) ja loota, et päeva peale läheb paremaks. Seni rüsada edasi, tuima näoga, nagu see väike tegelane :

(edit: kõrvale lisatud pilt lillelistes pükstes rüsamisest. Jah, see on mu rüsamise nägu.)

Kui eile õhtul käisin selle imetabase vahuveini joomise päeva käigus Haapsallu ununenud laenatud kaabul vanalinnas järel selle seltskonna juures, kes selle mulle nii kenasti Haapsalust linna transportisid, siis kuna aega natuke oli ja und samas polnud isegi veel natuke, jäin mõneks ajaks istuma. Pealegi osa seltskonnast liikunuks nagunii hiljem Nõmmele, sain siis tänutäheks vastu küüti pakkuda. Kuna seltskond koosnes sommeljeedest, ühe Itaalia veinimaja ekspordijuhist, väikese viinamarjaistanduse omanikust ja siis lihtsalt veiniekspertidest, oli mul õhtu otsa küll suu lukus, aga kõrv kikkis. Nii põnev. Vahepeal muidugi pidin varjama oma õudu kui lendasid väljendid “issand see vein on ju täielik katastroof, no see on täielik õudus ju” – üldjuhul nende (vahu)veinide suunal, mida minusugused võhikud tarbivad. Ega’s ma nende tarbimist jäta, lihtsalt ma nüüd siis tean, mismoodi asjatundjad arvavad.

yes.

Eriti uhke olen enda üle seetõttu, et nende Luksemburgi cremant’ide juurde, mida seltskond tarbis, telliti lauale ju juustu- ja oliivivaagnad, ciabattat ja tagatipuks eritellimusel (no menüüs sellist rooga ei olnud igatahes) valmistatud värske tuunikala tartare – ja ma ei võtnud ühestki mitte suutäitki! Jõin kohvi ja näppasin juustuvaagnalt vaid ühe maasika. Kõik. Jah, loomulikult see maitsmata jäänud tartare jäi mind nüüd piinama, aga no mis Sa teed – rannavorm ei loo ennast ise. Ma tahaks olla ka selline, et süüa saiatooteid, pitsat, pastat ja püsida ikka sama nääps, aga paraku kõiki pole õnnistatud nii hea ainevahetusega ja säärastest toodetest pean – iseloomu kasvatades – püüdma ringiga ümber käia ja sel õhtul oli mul õhtusöök selleks korraks eelnevalt Minniga Hetkes juba söödud.

please do.

this is also true.

Ühesõnaga – olen oma spordivaimustuses jõudnud sellisesse staadiumisse, et ostsin tervest riiulitäiest valikust nimelt just selle dušigeeli, mis sisaldab magneesiumit. Noh, kui juba magneesiumitabletid on mu menüüs krampide ennetamiseks (ja multivitamiin ja c-vitamiin, sügisel ilmselt tuleb Minni eeskujul ka D-vitamiin plaani võtta), siis miks mitte ka välispidiselt kasutada, eks? Jepjep, Bourjois teeb.

Food is the most abused anxiety drug. Exercise is the most underutilized antidepressant.

Lugesin äsja mingisuguselt järjekordselt elama-õpetajate lehelt, kuidas tuleks püüda keskenduda mitte sellele, mida Sul pole ja kadestada, vaid mõelda näiteks, mida on Sul (mida teistel pole). Aga siis ma jäin mõtlema, et aga kui mul on pekk ja teistel pole, kuidas see mind õieti õnnelikuks teeb? Või kui mul on imearmas koer, aga teised on hoopis korteris elavad kassiinimesed kes koera elu sees ei tahakski? Ma ei saanud vist sellest õppetunnist õigesti aru…

you’re fat. don’t sugarcoat it because you’ll eat that too…

Armsate daamidega on tekkinud siin vahepeal jutlemisi seoses kehakoostise analüüsiga. Kusjuures ilmselt kui mehed – ja petrolhead‘idest naised – panevad oma autode kütusekulud või kiirenduse numbrid joonele, siis meie pidime loomulikult rasvaprotsente võrdlema. Igal juhul kuna viimati käisin kehakoostise analüüsis eelmise aasta suvel, oleks paslik sel aastal uuesti sama masinaga analüüs läbi teha, et tulemusi võrrelda. Lõpuks tuvastasime, et sama Jawon ioi353 analüsaator on kasutusel nii MyFitnessis kui Spartas, aga tundub, et Spartas saab seda kasutada natuke odavamalt. Möödunud aastal sain oma kehakoostise analüüsi Arcticust, aga neil kahjuks oli see masin vaid kampaaniakorras kohapeal, nüüd olen omapäi oma sooviga. Misjärel aga loomulikult tõusetus küsimus, et üks asi on see, mis koostisega keha on, aga hoopis teine see – mida see keha teha suudab! See tähendab, et kuna mu viimasest koormustestist Vomaxis (09.2009) on möödas juba liiga mitu aastat, tasuks ju jälle minna, sest vahepeal on ju küll looderdatud, aga on ka trenni tehtud. Huvitav oleks näha, kuidas treeningud ja loomulikult ka turjale lisandunud aastad on mõjutanud pulsitsoone ja ehk ka maksimaalset hapnikutarbimise võimet (kuigi lugesin, et see on suures osas päritav, on see siiski ka treenitav). Mida ma ei oota sugugi, on kopsumahu testitulemused, sest viimati sai mu kopsumaht hävitava hinnangu, vist äkki kuskil 80% ringis tegelikult minuvanuste naiste normist – ning ei, ma pole vahepeal teinud vettehingamisi ja vaevalt aastake laulmist ilmselt ka kopsumahule mõjunud pole. Kahjuks. Aga saab näha. Kuna Vomax Piritalt kolis ära lõunaosariikidesse, siis tuleb neile nähtavasti puhkuse ajal järele sõita, sest Spordimeditsiini sihtasutuse samade elementidega koormustest on nii palju kallim, et mul tuleb otstarbekam sõita ekstra Tartusse Vomaxisse.

What you had, and what you lost
what you had, and what you lost

Viimasel ajal olen pidanud näiteks järgnevaid asju kuulma enda kohta:

Sa oled kassisilmne ning coolilt kurb. Miks su hing nii kurb on ?

Silm särab aga silmapiiri taga on kurbus.

—

Ma ei taha vaadata talle otsa. Nendesse silmadesse võib ära uppuda!

she said lions are made for cages
just to look at them in delight
you dare not let’em walk around
’cause they might just bite

Kõlab nagu pahandus!

Samamoodi ka see, kui avastad, et oled oma arvamusega seltskonnas tugevas vähemuses. Kuna mul napib enesekindlust ja eneseväljendusoskust, siis ma ei julge ka oma arvamusega välja tulla kui olen tuvastanud sellise olukorra. Kuulan muudkui teiste soravaid põhjendusi ja argumenteeritud seletusi ja suu tõmbab kriipsuks ära. Kui küsitakse otsesõnu, tuleb kas valetada või kui õnnestub, püüda jääda mittemidagiütlevaks. Momendil näiteks oli tegu teatrietendusega, mille kohta osa meist oli lugenud hästi kiitvaid arvustusi ja mis selle tõttu või ka sellest hoolimata kolmveerandile meie teatriseltskonnast ei meeldinud. Leidus etteheiteid lavastuslikule poolele (et ei olnud kõiki ruumi võimalusi ära kasutatud) kui ka näitlejatele (küll ei sobinud keegi karakterisse ja jäi lahjaks/vaikseks – Argo Aadli, keegi teine mängis liiga labaselt liiga oma viimase aja tüüpkarakterit – Guido Kangur, etteheide leidus ka Raimo Passile, aga seda ma ei mäleta, nagu ka seda, kas Margus Prangli või Elina Reinoldi osas midagi öeldi). Ja et peamiselt oli tegemist justkui lasteteater Trummi (mitte, et ilmselt ütlejal oleks mingi isiklik kana kitkuda selle lasteteatriga) taidlemisega. Ma lõpuks jõudsin lihtsalt sellele järeldusele, et küllap minu fantaasia on lihtsalt overdrive’s, sest mina ei tundnud puudust sügavusse mängimisest ja minu jaoks oli Argo Aadli täitsa kohane ja võimas selles rollis. Ja kuigi mulle Godot’d oodates käis närvidele nii raamatu kui etenduse kujul (vabandust;)) siis see etendus oli natuke selle moodi, aga parem! Nii et kui välja arvata see, et väsimus oli peal ja ka emotsionaalselt nõudlik sõit seljataga, mulle ikkagi see tükk meeldis. Ja oh… kuidas kõnetab see, kuis vahel unistuse täitumine – tuleb välja – ei olnudki see, mida tahtsid. Ja siis on pahandus!

Ja puhkuse alguseni on aega 4 päeva. Laik!

instead of wondering when your next vacation is, maybe you should set up a life you don’t need to escape from?

a vacation is what you take when you can’t take what you’ve been taking any longer.

Reede õhtust algab puhkus. Kas puhkuse sisse mahub “Elysiumi” ära nägemine, Draamateatri “Islandi kell“, väljasõit-seiklusmatk Virumaale tööpealkirjaga “Subarus ainult naised“, Köömese ja Robbie Williamsi kontserdid, väike kalapüügiretk ja palju “teen mida tahan siis kui tahan, mitte siis kui tööaeg lubab”? Saab näha.

…is to pick you up and out of that dress.

Mu armas õeraas käis järjekordselt Londonit vallutamas ja kas ta tõi mulle sealt suveniiriks kaks paari kingi või jaa, sealjuures mu esimesed aldo kingad.

oi tere kaunitarid!

Nüüd on kõigest nende juurde matching garderoobi vaja… :p

Mõne nõrgema natuuri, no nagu näiteks minu, puhul tuleneb stress ilmselt sellest, et miski läheb liiga palju korda. Võtan liiga isiklikult, tööalase ülesande puhul esilekerkivad takistused loen koheselt enda isiklikeks puudujääkideks ja tunnen end ebakompetentse käpardina. Noh, põrgusse, eks nad võivad seda mõnikord ju ollagi. Aga kahtlemata nende, kes suudavad tööd teha mitteisiklikult (aga samas innustunult), närvid elavad palju-palju paremini kui minu omad.

Täna on kuidagi… no kohe on selline päev olnud lihtsalt. Isegi selline aastaaeg on ju kätte jõudnud, olgem ausad. Ja jälle on viimasest postitusest mitu nädalat möödunud kui on joostud, teatris ja kinos käidud, sõpru ja sõbrannasid nähtud, huvitavaid kokanduslikke eksperimente ette võetud, siis veel natuke joostud ja veel joostud, kaks korda nädalas lauldud ja lõpetuseks veel joostud. Ja midagi ei jõua siia kirja ja kõik läheb meelest ära… Aga peaasi, et joosta saab ja veini jagub, siis on kõik OK.

Kui muidu pean jooksma peamiselt pulsivahemikus 140-145 l/min, siis täna tohtisin suisa 20 minutit jutti joosta kuni 160 l/min pulsiga. Milline vabastav tunne.

Jah, jooksmine on kord nagu kõige meeldivam ajaviide üldse, järgmisel hetkel jälle tüütu kohustus. Mõnikord need tundmused vahelduvad ülehelikiirusel ja eksisteerivad vabalt ka üheaegselt. “Vabandust, ma ei saa praegu Sinuga rääkida, mul on kognitiivne dissonants!” Ja sama on koorilauluga, kusjuures.

… I may have the flu, but I’m going to work anyway, because I really need to to save my sick days for hangovers.

Ühesõnaga tere nohu ja – täpselt nii madal, et mitte jalust niita ja täpselt nii kõrge, et olemine maksimaalselt kehvaks teha – palavik. Just see, mis veel puudu oli. Täna jätsin seega – täielik amatöör, eks ole – jooksutrenni ära:(

“Ilona. Rosetta. Sue”, “Kevadine Luts”, “Vend”, “Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, “Tund aega, et hinge minna”, “Faust”, “Bert Stern: originaalne hull”, “Amasoonia (3D)”, “Mademoiselle C”, “Gravitatsioon”, “Michael Kohlhaas”, “Armastajate igavene elu”, “Maïna”, “Kääbik: Smaugi laastatud maa”, “Skangpoomijad”, “Amazonas. Elu ainus foto”, “Vanad head toidud paluvad lauda”, “Varjuteater”.

Ilmselt neist kõigist oleks ma oma tüüpilistes küündimatutes kriitikajuppides rääkinud. Vahepeale ‘ärkasin üles ja sügasin kubet’-teksti. Ja lugematul arvul intriige, tülisid, leppimisi, konfrontatsioone, põiklevaid vastuseid, südamepuistamisi, avameelsust, usaldust, pettust, hirmu, meelepetet, helgeid hetki, maailmaparanduslikke hetki, universumi-kõiksusega-üks-olemise hetki, universumis-üksi-olemise-hetki, sõpru ja vaenlasi ja ükskõiksust. Ebamugavust ja ebameeldivust. Mõnusat sooja ja sõbralikku olemist ja uhkeid valgete linade ja “hakka söögiriistu võtma väljastpoolt”-kommetega kohti.

Palju sai tehtud. Palju jäi tegemata.

51 jooksutrenni tehtud treeningplaani järgi, sain kätte toitumiskava, mida püüan nüüd järgima hakata. Eesmärk on saada (maratoni)jooksuvormi ja ka kehakompositsiooni parandada. Olen sel aastal, veebruarist peale jooksnud 895 kilomeetrit. Kahjuks ei tule sel aastal tuhandet täis (võib-olla isegi tuleks, aga mul puuduvad andmed aasta alguse kohta). Loodan, et järgmisel aastal lubatakse mind maratonile. Aeg polegi niiväga oluline, aga maratoni tahaks läbida. Ja tahaks… vormi saada. Jooksutrennid, tuleb välja, ei ole kuigi figuurisõbralikud.

Nüüd jääb siis veel aastavahetus, jah…?

!

Ma nüüd siis ütlen kõik lihtsalt ühekorraga jälle ära, mis vahepeal on mõttes olnud ja mis vaevab minu südant…

Kõigepealt see, et ma jätsin ühel korral üle mitme-mitme aja siis auto koju ja läksin kamba kaunite daamidega pittu niimoodi, et eelnevalt oli ikka Mustamäe korteris ‘soojendatud’ ka. Pidu oli ‘Ennu ratas’ KuKu klubis. Linna poole sõites juba läksid takso aknad uduseks… Kohapeal ei olnud palju parem – esines erinevaid shot’e ja jätkus veini, pildile trügis ka rummikoola mingil õnnetul kombel. Õnneks oli oidu vahepeal ka vett juua. Samas ei olnud oidu end tantsupõrandal tagasi hoida. Tantsisin Üllar Jörbergi live-esinemise ajal ennastunustavalt esireas. Ausalt ja käsi südamel ei oska öelda, mis mul arus oli, aga sel hetkel, mäletan, tundus see aegade parima peona. Jookidega üle tantsupõranda kruiisides loksus kõigil topsidest jooki siia-sinna, nii minul teiste peale (vabandust!) kui ka teistel minu riietele. Kuna järjekorrad olid pikad ja head tantsupõranda-kohta ei saanud ju loovutada, sai jooke kõrrega ka sõbralikult oma seltskonnas jagatud… Järgmisel päeval seisis ees kahetunnine jooksutrenn. Aga selleks ajaks olin juba kenasti terve ka. Meeleolukas õhtu, mida nii pea enam korrata ei jaksa!

Korraks oli mure, et mu jaanuar jääb ilma teatrita, aga hetkel tundub, et 30.01 õnnestub VAT teatris näha ära “Andromeda saar” ja aasta esimesse kuusse ikka teatrit ka. Kino on juba saanud – nähtud film “Aitab jutust”, mille tõesti ainus hea omadus on James Gandolfini. Minu jaoks võimatult mõttetu film, aga ajupuhkuseks pühapäevaõhtusse sobis küll. Pealegi oli kaaslane mul imearmas sel õhtul! Ja et pärast kehakinnitust Komeedis ja enne seansi algust oli meil natuke aega, jõudsime Denim Dreami soodusmüügilt mul juba ammu hädavajalikud käekoti ja rahakoti muretseda (eelmist rahakotti oli juba natuke piinlik avalikus kohas välja võtta). Ja seda kõike mu lemmik-stilisti valvsa pilgu all ja heakskiiduga, eks ole.

Kuna herz ütles siin (http://missestenam.blogspot.com/2014/01/dear-darlin-please-excuse-my-writing.html), et “Guessi käekott= Prisma kilekott.” siis annan teada, et vähemalt käekott ei ole mul Prisma kilekott:)) Aga tuus Michael Kors ka muidugi mitte… :(

…aga rahakotiks sai küll Prisma kilekott. Vähemalt mitte fake. Kõigest ilmselt umbes üle-üle-üle-…-eelmise hooaja oma. Aga see teeb temast ju peaaegu vintage juba, eks? :D

Nüüd siis on käes see aeg kus õues on -15-20.. no tegelikult vahet pole mis number seal on, see tundub ikka nagu miljon ja samas tuleks endiselt neli korda nädalas jooksutrennis käia. Ütlen ausalt, et ei suuda. Ei ole nii tugev. Või kui tahtejõudu isegi jaguks siis varustus ei ole päris nii hea, et seda endale ülimugavaks teha ja ei ole isu hetkel mingeid tõsisemaid väljaminekuid talvevarustuse osas ka teha, sest ülim lootus on ju ometi, et see hirmus arktiline kius õues saab peatselt mööda. Samas ütlesin üles oma lepingu – tegelikult armsaks saanud – spordiklubiga, et mitte kümneid ja kümneid eurosid igakuiselt tühja maksta. Püüan end siis vormis hoida jooksmise ja – loodetavasti – kodustesse tingimustesse sobivate jõuharjutuste kavaga. Lisaks veel toitumiskava mida jõudumööda järgida püüan. Ei, kaaluga on kõik enam-vähem (ainult paar-kolm kilo vaja maha saada), aga asi on kehakompositsioonis – siit-sealt on mõned sentimeetrid ülemäärased ja nendega siis toitumisnõustajaga ühes tegelemegi. Olen jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt pärast eesmärgi – maratoni läbimise – saavutamist tõmban jooksukorrad koomale ja liitun taas spordiklubiga.  Mitte, et mulle mu jooksutreener ei meeldiks, ta on vahva:) Mu treeningute toetaja on ka vahva, ei sunni oma logo dressi peal kandma ega midagi. Ja toitumisnõustaja on tore, karm ja nõudlik ja skeptiline, aga tore. Nii et ma ei taha kumbagi neist alt vedada, iseendast rääkimata.

Mul ei ole küll üldse aega, aga äkki on veel keegi, kel pole üldse aega, kes minuga läheks käiks vaataks kinos kiirelt ära “Kohutava ilu” ja “Nümfomaani” I osa? Või.. ee.. kutsuks vaatama koduselt ekraanilt? Ja ma tahaksin näha, ma arvan, lavakunstikooli 26. lennu diplomilavastust. Kas siis Pärnus või Vene Teatris Tallinnas. Ja lühifilmide kassetti “Mitte keegi peale Sinu” ka.

Ja mulle ei mahu pähe, miks Veiko Märka Ekspressis NII kuri on? Või olen mina kallutatud, sest mulle tõesti väga meeldib Üllar Saaremäe? Aga ma ei tahaks seda uskuda. Ma pigem usun siis seda, et ma olen nii loll, et ma ei saanudki aru, et see oli “igav” ja “puine saepuru”. Ja miks ma seda usun, on see, et ma olen nähtavasti võimetu lugema Mihkel Kunnuse artikleid ilma pidevalt EKSSi kõrval lahti hoidmata. Ja see muidugi ütleb nii mõndagi (halba) minu kohta. Ma isegi ei hakka tema peale näpuga näitama. Tema artiklitel, tema kõnepruugil, tema sõnumil on sihtgrupp. Lihtsalt mina olen vääritu. Ja see on okei. Võib-olla ma veel kunagi arenen, igikestev õpe, eks?

Ülal Härra Kunnuse esimesena viidatud, EE artiklist inspireerituna tööl kööginurgas arenes lühike mõttevahetus, et pigem isegi ei omista enam inimesed inimlikke omadusi nähtustele ja elututele asjadele vaid võtavad (teenimatult) kogu au edusammude eest endale ning peavad õnnestumisi vaid oma suurepäraste omaduste tulemiks kuigi tegelikult võis seal paras annus juhuslikkust mängus olla. Ka ebaõnnes süüdistatakse ju iseend, et ei oldud piisavalt hea või väärtuslik, kuigi sealgi võisid lihtsalt halvad juhused kokku langeda. Nõus? Kuigi pigem ilmselt kaldutakse siis sinna, et heade tulemuste puhul peetakse end vastutavaks, halbade arengute puhul aga süüdistatakse ‘saatust’, ‘ebaõnne’, ‘juhust’ ja midaiganes-kedaiganes teist;)

Ma ise ei andnud ühtegi uusaastalubadust. Horoskoopi lugesin, ja võrdlesin aasta algul isegi eelmise aasta horoskoopi mõtteidudega, mida mu haugimälu eelmise aasta kohta tolmunud ajusopiriiulitelt kokku kraapis, aga ei tuvastanud väga palju kokkulangevusi. Nii et eks ole siis näha, mida see aasta toob. Tööalaselt on üks suur väljakutse käsil, spordialaselt sama suur väljakutse käsil. Elus esmakordselt koorilauluga (tänavu siis juba teist aastat) tegeledes loodan sel aastal jõuda oma esimesele laulupeole. Ja kõige selle juures… ma hästi loodan säilitada ‘tervemõistuslikkuse’ ja aega lihtsalt puhata ja mängida ka. Teatris (ja vahel harva kinos) käia, rohkem raamatuid lugeda, rohkem veeta aega inimestega päriselt, mitte ainult internetis… Ma loodan, et ehk õnnestub mul sel aastal kuhugi reisida ka? Aga ei ole hullu, kui ei õnnestu ka, jõuab ju! Ütlevad ju, et meil on aega veel, kõigil on aega veel…

Nümfomaan vol I ja II said nähtud. Ei tekitanud traumasid ega õudusunenägusid (spoilereid ei ole vist ilus veel siin niimoodi mul rääkida kuni film(id) alles nii värsked on?), aga uueks lemmikfilmiks ka ei saanud. Mäletan, mitte konkreetselt, aga praegu emotsiooni meenutades, et Melanhoolia meeldis mulle rohkem. See oli ilusam. Kas võib olla, et seks ei puuduta mind nii palju, et see film oleks mind piisavalt kõnetanud? Seksi igas asendis, kõigis värvitoonides ja kõigi maitsetega, nonparellid veel peale puistatud,  saab tänapäeva meediast pidevalt ja ka seetõttu on kuidagi küllastumus. Tegelikult ju “Melanhoolia” depressiooniteema on ka avalikult aina enam kõneaineks, aga ju siis see puudutab mind ikka rohkem. Rääkimata sellest, et suur lemmar on ometi kogu kosmose- ja universumi- ja füüsikateemat käsitlev “Läbi ussiaugu koos Morgan Freemaniga” ja seetõttu see katastroofifilmi osa ka sobis hästi. Ma olen lapsepõlves näinud ka maailmalõpu-unenägu, see oli selle kohta kuidas mitte ükski võõras planeet vaid meie oma Päike lihtsalt väga suureks kasvas (ja see ei ole isegi ulme vaid lihtsalt tulevikumuusika). See ei olnud tore unenägu – see õud ja lootusetus…. Ma ei mäleta palju unenägusid – kurat, ma ei mäleta tegelikult üldse palju asju -  aga seda üht und ja seal olnud tunnet mäletan tänaseni.

tõsijutt.

“Andromeda saar” VAT teatris meeldis mulle. Sai kätte täitsa paraja annuse Tanel Saare meeleolukat miimikat. Ta ei pea ütlema midagi (kuigi see on boonuseks), ta keha ja nägu räägivad niigi:) See pisike õbluke tüdruk, Katariina Ratasepp ja siis Meelis Põdersoo, nad ei jätnud mulle “Tsaar Saltaanis ega “Faustis” üldse suuremat muljet, aga “Andromeda saares” Katariina juba oli täitsa… lootustandev. Aga Meelis Põdersoo, mh… seda on nii nukker öelda, kui inimene ju kangesti tahab teatrit teha ja võib-olla isegi teeb kõik õpiku järgi õigesti, aga mind ei liigutanud. No mitte üks raas. Ja mul on sellest hästi kahju. Samas Ago Soots ei suutnud siingi etenduses jätta tähelepanu röövimata.

Pärast teatrit, kuna see nii toredasti algas kell 18:00 ja lõppes juba 19:10 siis jõudis pärast veel Neikid Restosse õhtust sööma ja juttu ajama, aitäh mu toredatele teatrikaaslastele!

Vanus pressib peale ka, sest ma ju tahtsin heietada tegelikult järjekordselt mingil teemal kuidas “inimesed teevad nii, aga LIISI meelest peaks tegema naa”, ilmsesti midagi inimsuhete või käitumise või armastuse või elu või surma kohta. No teate, nagu üks pseudointelligendiraisk peakski, eks ole.

olgem ausad, eks;)

2014.a. märgib ka seda, et tänavu möödub mul 10 aastat keskkooli lõpetamisest. Need, kes kooli ajal mind ignoreerisid ja lihtsalt ülbed olid, olid seda ka vilistlastepäeval ja need, kes ka kooli ajal minuga juttu ajada raatsisid, püsisid minuga ka sel õhtul – ja nii oli täitsa okei tegelikult.

Aga nüüdseks on küll f’ck-this-sh*t-o’clock, sest silmad ei püsi lihtsalt lahti enam. Mis aga tegelikult kõigest tähendab seda, et homme hommikul tuleb enne jooksutrenni jätkata. Ja väga produktiivselt ja efektiivselt sealjuures.

Ärge kirjutage ‘herkulapuder’, sest see on vale kirjapilt. Palun ärge kirjutage ‘herkulopuder’ ka, sest kuigi see on õige kirjapilt, on see ju kohutavalt inetu sõna, nii kõnes kui kirjas, kas teile ei tundu? Ja viib mõtted hoopis kuhugi vanakreeka mütoloogiliste kangelaste radadele üldse. Mis on viga puhtal eestikeelsel ‘kaerahelbepudrul’?

Ja üleüldse ei ole mingeid kaera- ega muid teraviljatooteid veel järgmised 26 päeva, kuna kestab minu Paleo-30-päeva-väljakutse (millest kirjutan jõudumööda siin).

Ma olen teinud ka 40-päevast vegan-paastu ja mul tõuseb eranditult alati klomp kurku kui räägitakse lihatööstuse kariloomade ja kodulindude õnnetust olukorrast, sandistamistest, ebaloomulikest pidamistingimustest, kõigest-kõigest. Kogu see eetiline aspekt ei jäta mind külmaks ka praegu kui ma tarvitan pea iga hommik mune ja peekonit hommikusöögiks ja lõuna- ning õhtusöögi juurde söön kas lehma või tibu ja tema kõrvale lisandiks nende endi toitu kah veel (no utreeritult, eks) – köögivilju ja pähkleid ja salatit. :/ Aga minus ikka maailmaparandaja geeni ei ole ja ilmselt taimetoitlast, isegi mitte lakto-ovo-veganit minust ei saa ja jään ka pärast Paleo-väljakutset toituma nii loomsetest kui taimsetest saadustest mitmekesiselt. Muuseas usun tänaseni et kliimasoojenemine ei ole inimtekkeline (no mõni usub Jumalasse ka, eks, mis see minu usk siis kehvem on?).

Vahepeal on tekkinud jälle n+1 draamat mille puhul mul on tekkinud mõne inimese ees (mitte nende pärast, kuigi seda ka natuke, aga just nende ees) hirm. Kardan neid. Kardan nende impulsiivsust ja äkilisust ja tühjast kohast tõusvat tulist raevu (eriti kui see on sedasorti raev mis lõõmab tal tuha all juba ammu enne seda kui ta selle ülisuure vulkaanipurske kombel üle Sinu laotada võtab). Üks neist kirjutas mulle selle tavapäraselt ingliskeelse klišee, et “inimesed ei püstita seinu mitte selleks, et teisi eemale hoida vaid selleks, et näha saada kes hoolib piisavalt, et need seinad maha lõhkuda”. Ja ma pean tunnistama, et kaldun pigem arvama et ka kõige hoolivamal ja empaatiavõimelisemal inimesel saab kord mõõt täis ja kui ikkagi käed on lõhkumisest verised ja villis, aga teine inimene on mahalõhutud seina taha järjekordse jõudnud püstitada – siis kaua Sa jändad? Jajah, võib-olla oli see viimane veel just see final frontier, mille järel oleks too uruhiireke siis end avanud ja oleks saabunud sõbralik kuradi ühisnirvaana, aga MA EI JAKSA enam lõhkuda, ma lihtsalt ei jaksa. Mul on oma elu ka elada, istu siis seal oma seina taga omaette ja pea peenikest naeru või oota edasi pikisilmi, et millal lõhkumist kostab, et saaks varuseinu laduma hakata.

Palun infot, kas alljärgnev jutt minu kohta vastab tõele ning kas kellelgi on ehk täiendusi-parandusi?

XXX:
rahu rahu
just
väga nõrk oled, sa ei talu kriitikat, sa tahad olla tugev aga sa ei saa olla tugev sest see pole sinu loomuses.
sulle ei kinnistu ka asjad millest oled varem rääkinud, kokkulepped mis oled varem sõlminud, sa paned nn. “autopiloodiga otse” kuni tuleb puu vastu ja siis sa korraks mõtled ja jätkad samas vaimus
ma arvan, et teatud mõttes oled sa alla andnud, elus jne.
kes sind reaalsusesse kasvõi korrakski toob, saab su okkaid ja tujusid tunda.
vabandan pshyhhoanalüüsi eest.