Jürgen Rooste õppis Tallinna Reaalkoolis, niisiis minu koolivend. Ses luuletuses vägagi puudutasid mind read “väikeses majas” õppimise kohta ja mis kõik nende seinte vahel aset leidis… Ega mul ju päris sama ikka ei olnud, ma olen ikkagi teisest soost ja ega ma vist kellegi pruunisilmne (või noh, sinisilmne) tüdruk ka polnud nagu siin luuletuses. Või võib-olla olin ka. Ma igatahes päris kindlasti ei usu, et ma oleksin olnud mõnele poisile too tüdruk, kes kehastas kõike seda mis naiste juures on valesti.

Võib-olla nüüd juba olen.

Lugege igal juhul lingi alt täispikkuses Jürgen Rooste ilusat luuletust “Õhtujutt Šeherzadele” Loomingust.

/—/

kuidas ma sel hetkel tahtsin

endale pruune silmi

või et ta võiks armastada

ka noid mu moodi

sinakashalle

terve elu olen püüdnud

endale luuletada just

sellised silmad

nagu nemad ihkavad…

/—/

Leidsin selle oma võrgukettal üht faili taga ajades. Paistab, et olin selle ära salvestanud, tuleviku kurbade hetkede peletamise mõttes?

/—/
selline energia on iseloomulik ainult Sinule
selline natuke kiskjalik ja särav ja vaoshoitud
mu tutvuringkonnas on üks uskumatult päikeseline natuur, aga tema on totaalselt teistsugune
sellist vaoshoitud ehedat agressiivsust pole
kiskja kass puudub
/—/

Sellele psühhoanalüüsile kirjutaks oma parimatel, hea kõrge enesehinnanguga päevadel, kus hommikusöögiks lõvikonservi tarbitud, meeleldi alla (ise samal ajal vaoshoitud ehedalt agressiivne olles). ;p

Eile käisin vaatamas Theatrumi “Kokteiliõhtut” ja mulle väga meeldis. Ma hoidusin peaaegu täielikult arvustuste lugemisest. Ja mind heidutas ette juba kestus 3h50min, aga hiljem ilmnes, et põhjuseta. Kolm vaatust möödusid väga kiiresti ja kaks vaheaega seal vahepeal ka liiga kiiresti et ühelgi korral kohvitassi lõpuni ära juua – kaks topsi jäid minust poolikuna puhvetisse ja kolmandal vaheajal ma isegi enam ei üritanud. :)

Kultuuritarbija60+ oma blogis toob välja mõned näited ka: “Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“

Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“ ”  Ja mul endal oli etenduse ajal täpselt see mõte, et appi, oleks mul vaid märkmik ja pliiats – tahaks üles kirjutada! Seal oli veel paar sellist vahvat ütlemist, mis mulle meeldisid ja kindlasti palju selliseid, mille sügavusest ja paikapidavusest ma lihtsalt aru ei saanud, sest olen tühm.

See etendus meenutas mulle jällegi, kuidas ma mõnikord natuke (olgugi see kõlab natuke hirmuäratavalt ja vähe sellest et füüsikaliselt võimatult ja võib-olla natuke kriminaalselt) tahaksin olla Maria Peterson. Seda siis kombinatsioonis tema seninähtud tegelaskujudega. Kui ma nüüd meenutan siis viimatinähtutest – “Onu Vanjast”, “Mesalliansist” ja nüüd “Kokteiliõhtust” – kõigist neist tegelaskujudest kokku. Maria Peterson on alati mänginud neis tükkides seda naist kes ma tahaksin olla, kuigi vist kõigis neis etendustes on olnud olemas ka see roll, kes ma tegelikult olen. Ja ta on nii ilus ju muidu ka. No ja Mariust armastan ma (laval näha) alates Theatrumi Hamletist. :) Kindlasti ma utreerin ja tegemist on osaliselt ka nooruspõlve idealiseerimisega, aga Mariuse Hamletit meenutan ma samasuguse heldimusega nagu kunagist Linnateatri Marko Matvere Hamletit.

Ryan nutab minu pärast ikka päris tihti (kuigi ma üritan, ausõna üritan!)…

Lühidalt – ma ei jaksa… Vahepeal oli ju minu sünnipäev. Oli pidugi! Ja hästi palju toredaid inimesi mu ümber… Ja see kõik tundub nagu valgusaastate kaugusel või kuskil unenäos olevat, see polnud ju päriselt? Praegu tunne on, nagu oleksin Dante 9 põrgu ringis mis tegelikult on natuke nagu spiraal ja siis Möbiuse leht ka – sel ei näi lõppu tulevat. Aga tuleb ju ikka, eks? Alati on tulnud, kas mitte? Kõik need korrad kui ma olen hädaldanud ja ahastanud ja lootuse kaotanud. Miks seekord ei peaks? Ma igatahes juba väga ootan, any time now…

tahaks teha nii, aga tegelikkuses surun lihtsalt hambad risti, võtan lonksu kohvi ja raban edasi.

a mnje p**ui, ja pingvin i zavtra v more paidu.

Täna on jälle üks nendest päevadest kui on tunne, et vist ei oleks pidanud üldse voodist välja tulemagi. Mitte midagi ei ole hästi läinud. Ja mis on hästi alanud, on kiirelt võtnud katastroofilised pöörded. Küll aga on suust väga hästi sisse läinud praeguseks umbes pool kilo igasugust magusat kraami, kookidest alustades ja šokolaadiga lõpetades. Sest homme algab toanaabriga ühiselt suhkruvaba kuu. Saab näha kuidas see kujuneb. Ehk siis ilmselt hakkan oma stressi ja masendust kookide asemel peekonisse uputama? Sounds about right. Huvitav kas hästi kuiv vein on ka OK? No pakendil pole ju kirjas, et suhkur sees oleks…

Kes jõuab küll kokku lugeda neid vahepeal, viimasest postitusest alates toimunud pidusid, pildistamisettepanekuid, jalutuskäike, jooksutrenne ja jutuajamisi, kohvisid, kinoseansse ja draamasid ning muid muresid. Teatrietendused ja raamatud saab küll lugeda kokku ühe käe sõrmedel, neid õieti polnudki. Nihilist.fm’i loen ja meediamonitooringut! Ma arvan, et eks ma ikka naersin sel perioodil ka ikka mõned korrad ja olin õnnelik selle üle, et ma olen elus ja et inimesed on nii ilusad ja head. Praegu lihtsalt ei meenu, millal…

Kuid oli ka hommikuid, mil pädes täielikult see mõte.

Suhkruvaba-oktoober oli rohkemal või vähemal määral läbikukkumine. Kahtlemata ma sõin veidi vähem magustoitusid ja rafineeritud suhkrut sel ajal, aga teisalt puuvilju ja muid kehas süsivesikuteks lagunevaid suhkruasendajaid sai tarbitud ja keha üldine energiabilanss kindlasti hetkekski miinusesse ei jäänud.
Nüüd on käsil Facebookivaba november. Tähendab, ei kasuta ei Facebooki ega FB messengeri. Vaatame kuidas see õnnestub. :) Nagu näha – ekspluateerin seega teisi sotsiaalvõrgustikke seda intensiivsemalt ja olen isegi valmis blogima!

yes.

Tahtsin rääkida tegelikult teatrist natuke. Aga kuna tänane teatriskäik päädis parajalt dramaatilise fiaskoga siis ma ei taha enam sellest tükist rääkida. Nagunii oleksin tolle postituse lõppjäreldusena toonud välja ainult selle, et mu ajalooteadmised on allapoole igasugust arvestust ja mul on selle pärast väga piinlik. Aga nüüd on mul kurb lihtsalt täiendavalt ka selle pärast, mis mulje ma olen jätnud oma tõekspidamistest. Mõistagi ma ei pidanud solvuma, ei pidanud isiklikult võtma seda kommentaari (eriti kui see oli minu meelest vale, põhinedes ülisubjektiivsetel alustel!), aga võtsin ikka, näed. Mine võta siis kinni, mis ütleja lõppeesmärk või taotlus oli, seda ma teada ei saanudki. Patseerisin pärast seda kommentaari edasi üksi autoni, kuulasin (halvast, aga mis parata) helisüsteemist paar lugu head kodumaist trummi ja bassi, valasin paar pisarat – osaliselt vihast, enesehaletsusest, teadmatusest ja osaliselt tee peal silma puhunud tuulest. Tegin ilmsesti täpselt nagu kommenteerija kuuerevääril olnud märk mulle soovitas. Seal nimelt seisis tekst “f*ck off!”

Mul oli üks (põnevam) blogipostituse idee raamatute teemal, aga sellest kirjutamise tuju kadus ära.

Nüüd siis kasutan postituseruumi selle raamatu olemasolu ära märkimiseks, et jääks meelde endale osta või kui keegi tahab päkapikku mängida:

Kuna vein on tervisele kasulik siis sellised väikesed teejuhid ja pildikesed kuluvad alati marjaks ära.

Veinitüübid

vein + toit

Margo sõnastas twitteris väga kenasti ühe aksioomi: “@liisukiisu Interneti sotsiaalse suhtluse jäävuse seadus- mis eemaldatakse FBst, peab lisanduma twitterisse :)” Nii et ma nüüd siis seda intensiivsemalt ekspluateerin kõiki teisi sotsiaalvõrgustikke ja keskkondi… Näete, isegi blogima olen hakanud!

… and i’ll return leading the pack.

Ma ei kirjuta praegu pikemat hala sügiskaamose teemal, sest te ju ilmselt elate kõik mingite kaunites roosades maailmades rohelisema muruga aedades ja siis te lihtsalt ei saa aru. Onju?

Kolmele PÖFFi filmile on pilet olemas. Peab lisa vaatama veel. Ja peab kuskilt hankima tahtejõu, et dieeti pidama hakata, sest mingi “võtame talveks kolm kilo pekki üll” protsess on kehas käima läinud ja see ei ole aktsepteeritav.

Täna on 11.11 ja ühtegi raamatut pole ma veel kätte võtnud oma suurepärase facebookivaba novembrikuu raames. Eepiline läbikukkumine. Teisalt saan öelda käsi südamel, et praeguseks enam polegi seda värinat sees, et “appi, kuskil toimub mingi elu ilma minuta ja ma jään sellest ilma”. Oli küll alguses, tõesti. Selles mõttes võib täitsa (kergekujulist) sõltuvust täheldada. Ehk kujutan praegu vabalt juba ette, et on võimalik elada ja toimida ka ilma Facebookita, KUID pean tunnistama, et see kergendab mõningal määral inimsuhtlust. Sünnipäevakalender ja kontaktid eelkõige tulevad sealt (ja kontaktandmete muudatused ise saabuvad telefoni, mitte ei avasta end ühel hetkel kui tarvis oleks – aegunud numbri otsast oma märkmikust). Järgmisena just ürituste plaanimine – tahtes kedagi kutsuda kinno/teatrisse/peole saab seda Näoraamatu abiga hoopis hõlpsamalt teha. Selleks, et seda eksperimenti õigesti teha, tuleks vist mul ikka internet välja lülitada… aga mitte liiga kauaks, eks? ;p

Te, kes te loete mu blogi selle mõttega, et ma siia kirjutan raamatu-, filmi- ja teatrietendusearvustusi/mõtteid. Mul on nii piinlik teie ees…

Ma pöördun selle juurde tagasi, ma tean, ma luban!

Sellel me pikemalt ei peatu praegu, eks, et mul on asendustelefon, kuna oma telefon on (jälle sama veaga) garantiikorras hoolduses. Peatume hoopis sellel, et tänu sellele allolevale pildile ja sellega meenuvale Benedict Cumberbatchile  (Ettevaatust! Lingi taga olev pilt on NSFW & võib põhjustada kontrollimatut ilastamist;)) on isegi niruma asendusseadme lukustuskuva vaatamine igakordne ‘aww…’ moment. : )

..could be dangerous!

Not sure if attracted to character or actor playing character…. but in this case both are good:D

Ja räägitakse, et Season 4 tuleb ka. Nii et ootame.

Järgmises postituses võib-olla siis seni nähtud PÖFFifilmidest ja naastudega jooksujalatsite otsingutest, mh? :)

No mis raamat see on selline, kus kirjutatakse nii nagu postituse peakirjas või siis hoopis nii:

“Lonks perifeeriat ühel sumedal augustiõhtul, kui ritsikad ja terava servaga kuu on teadvuse õhukeseks saaginud – ning siis on minek!”

Üle ühe lehekülje pudeneb siin tsitaate, mida tahaks üles kirjutada. Kuigi see valdavalt kokku moodustab parajalt “deviantse” sonimise.

Ehk kindel on see, et mitte miski ei ole kindel ja ainus seni vankumatult kehtiv väide elu kohta on, et see läheb edasi.

just staying ahead of the avalanche is the key here.

Ma elan teatrietendusest etenduseni, muu ei paku enam pinget, muu on rutiin. Ja veiniklaasist veiniklaasini. Teatrihull alkohoolik. Vaikselt kõrvalt lisaks areneva söömishäirega ka, tundub. Kas nii peabki olema? Päriselt?

Ehk tulekski hakata siia – kujuteldavale sõbrale – kirjutama, et päris hulluks minemist vältida? Sest mul on igal juhul mõistus otsas. Mida teha selles lootusetus olukorras kui oled midagi/kedagi olulist kaotamas, aga that something/somebody ei näi tahtvat eriti jääda? Lihtsalt lasta lahti ja loota nagu klišee ütleb, et “kui tuleb su juurde tagasi, siis on ju tore, aga kui ei tule – siis polnudki üldse Sinu jagu”?

Kuna iseennast kõrvalt ju (nagu näha) ei adu – siis kas mul tõesti puuduvad nii empaatiavõime kui kaastunne täielikult? Mis värd-egomaniakk ma õieti olen?

Märke pole olemas. Kes märke näha tahab, see neid ka leiab. Kuigi mõnikord, olgem ausad, mätšivad mõned asjad natuke liiga hästi, et olla tõsi.

Tegelikult ma tahtsin küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn? Ei, mitte parfüüm, kuigi selle võid ka ära mainida, aga lõhn, noh. Ma arvan, et mul on õitsvate metsiku jasmiini põõsastest möödumisel seal hõljuv lõhn. Ja värskelt jahvatatud kohvi lõhn…  või siiski tema t-särgi küljes olev lõhn kui selle ajutise kehakattena endale üll tõmbad? Ja mis Su lemmikheli on? Ja mitte muusikapala, kuigi oma lemmiklaulu võid ka ju kirjutada, aga just heli. Võib-olla mere- või metsakohin, aga äkki hoopis kallima kiirenev ja katkendlik pinnapealne hingamine teatud.. tingimustes? :) Aga lemmikkoht? Mitte nagu puhkusesiht vaid… koht. Et kõige paremini tunned end… oma auto juhiistmel kaunil suvepäeval maanteed mõõtes? Selle vanalinna restorani aknaäärses lauas sellel toolil mis võimaldab ka vaadet ülejäänud ruumile?  Või siis “igal pool, peaasi, et tema kaisus, paremal pool, pea tema rinnale toetatud ning jalad omavahel põimunud”?

Miks keegi selliseid interneti-meeme ei tee? Ikka küsitakse, et a mis Su lemmikvärv on? Või lemmiksöök? Kas Sa oled rohkem koera- või kassiinimene? Johhaidii…

Kui Sulle tundub, et miski on liiga hea, et olla tõsi, siis ta seda on – s.t mittetõsi. Ning saab peagi otsa. Ja ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et see pole esimene kord selles blogis kui ma sellele tõdemusele jõuan. Kõik need kes väidavad, et hoolivad ja solvuvad südamepõhjani kui vihjad, et Sul on neid oma senise elu statistikale tuginedes raske uskuda, need ka kaovad ära. Mõni kaob vaiksemalt, võib-olla sõnagi lausumata. Mõni suure draamaga. Varem või hiljem. Mida praktika, statistika ja muu ka näitab, on see, et need kes päriselt hoolivad ei teegi suuri sõnu ja on lihtsalt vaikides olemas. Mõnikord tüliga, mõnikord eufooriaga, isegi ignoreerimisega kusjuures, aga nad on olemas ja ei kao ära siis kui neid on päriselt vaja.

Arvestades, et tekst on kirjutatud (sünteetiliste) opioidide rühma kuuluva narkootikumilaadse valuvaigisti mõju all siis.. ei võta vastutust kellegi (tunnete (riivamise)) eest.

… just as sure as none at all.

Tunnistan siinkohal, et minu lemmikalbum Queenilt ongi Made In Heaven (1995). Ja see lugu sellelt plaadilt ilmselt lemmik. Koos nimilooga tihedas rebimises. Olenevalt sellest, mis olukord südames parajasti valitseb.

Aitäh veelkord, Minni, Queen+Adam Lambert kontserdile kutsumast! Tõi kaasa mälestusi lapsepõlvest ja käivitas igasuguseid mõtteid, et ma päris otse koju ei sõitnudki, panin Spotify’st Queeni playlisti käima ja kruiisisin natuke mööda öist linna ringi (ise muidugi täiel häälel kõvasti ja valesti kaasa lauldes).

…nope, tegelikult mõtlesin ümber. Las ma elan heas usus ja roosas mullis edasi selle maskis idüllilise pildiga, mille Sinust Su enda abiga maalinud olen. Sest tuleb välja, et kõik inimesed (sh. mina ise) ei ole ilusad ja head. Uskumatult palju on sel aastal varisenud fassaade. On olnud positiivseid üllatajaid kui negatiivseid. Mis muidugi on kõik suhtelised mõisted, eks? Ma arvan, et küllap isegi olen suutnud jätta endast läbi aegade ühe mulje ja siis mingi sündmuse käigus või asjaolude kokkusattumisel näidata end hoopis teisest küljest. Ja mul olnuks ju rääkida suvepuhkuse aegsetest tour d’Estonia’test, Presidendilossi Roosiaia külastusest iseseisvuse taastamise päeval, toredatest kohtumistest tšikkidega ja muust, aga see kõik on nende fassaadivaringute kõrval kahvatunud kuidagi. Aastaid tead ühte inimest ja siis põmaki tõmmatakse kardin eest ja Su ees on hoopis teine inimene. Ja kui nüüd hoolega järele mõelda siis eks süüdi olen ikka ma ise, et ma nii puiselt sinisilmne ja pime olnud olen.

according to a new study, people who post ‘inspirational’ quotes have lower levels of intelligence.

Esimese Eesti muredest ka, lühidalt: alustasin täna 3-päevast detox-smuutide väljakutset ja mul on nii nälg, peavalu (väljakutses sisaldunud kofeiinikeelust) ja motivatsioonikriis ja ma ei leia internetist ühtegi toetavat artiklit ega lohutavat sõna vaid ainult uuringuid, mis näitavad, et detox on kõik BS ja et inimkeha on ise nagunii piisavalt tark ning selliseid “paastusid” pole üldse vaja teha, need võivad kahjulikudki olla. Hästi suur isu on nüüd jätkata küll, eksju. Aga personaaltreener, kellega ühendust võtsin, lasi mu suure kaarega üle ja nii ma siis oma peaga teengi inimkatseid, kuidas liigset vett kehast välja saada ja kaal ning kehakompositsioon saada selliseks, nagu mina tahan, mitte selliseks, nagu senised valikud need vorminud on.

Käimasolevaid presidendivalimisi apoliitilise totulambana nagu ma olen, ei kommenteeri. Tahaks lihtsalt, et see oleks juba kord läbi. Nii tuimaks on teinud see käimasolev tramburai, et ei oska enam sellesse kuidagi osavõtlikult suhtuda. Let’s get it over with, kõik valikud on nagunii halvad ju, küllap elame sellegi üle ja elame edasi.

mõnikord “ära karda!” ei tööta ja ikka kardad natuke. see on ka ok.

Nüüd kus lumi tuli maha ja valgeks läks maa ja hanepoegadega seal laudas ka loodetavasti kõik on OK, on sobilik aeg mõelda möödunud suve peale. Nimelt tavaliselt on mul igal suvel “oma lugu”. Suve theme song, kui soovite. Ühel (võimalik, et eelmisel?) suvel oli raudselt see:

Tundub, et sellel suvel, nii üürike kui ta ka oli, oli mu lemmik mitmete teiste kõrval (erilised tänud siinkohal lähevad mu igasuvisele autosõidu-mixi providerile mar6o-le;)) see oldie, mille sõnad ka praegu eriti teemakohased, aga suvel Eesti maanteid mõõtes ei mõelnud ju keegi veel talvele ja lumele…

Some people say this town don’t look
Good in snow
You don’t care, I know

Nii on, et alati ei saa olla motiveeritud, peab selle asemel õppima olema distsiplineeritud. Mul on vannitoas peeglile kinnitatud leheke almighty internetist leitud motiveerivate mõtteteradega, hetkel a la ‘fat lasts longer than flavor‘ jne, ehk sellised, mis on parajasti minu seatud eesmärgi saavutamiseks sobilikud. Tänane järjekordsete eneseabipiltidega postitus sisaldab neid mõtteterasid, mis viimasel ajal mind kõnetanud on. Esiteks ja üle kõige – vana hea ülemõtlemine… on nii pööraselt paljude hädade allikas! Ning teisalt, et erinevus rikastab. Meil kõigil on oma head küljed ja oma kiiksud, oma varjatud pool, oma luukered, aga see ei tähenda, et mõni meist oleks halvem või parem, sest tal just need on. Võib-olla mõnes situatsioonis  või kontekstis, aga mitte alati, mitte igal pool. Oluline on, kuidas aktsepteerida ja edasi elada, kuidas koos töötada (elada) ja äkki isegi koostööd teha. Ka mu viimase aja lemmikmõtteviis-deviis ‘Fuckem‘ töötab kahtlemata sageli, aga olgem ausad – mitte alati. Niisiis jällegi – hapra tasakaalu leidmine elus ja kõiges, mida teeme. Kuidas mitte ohverdada sotsiaalset elu või tervist ning samas saavutada see vaatepilt peeglis, mida näha tahan. Selle tasakaalu otsingul olen siis praegu. Ja paistab, et minust saab ka prooviks mõneks ajaks SEE tüdruk, kes oma fancy sheikeriga spordiklubi riietusruumis möllata saab ning kel reaalselt on jõusaalikava ühel päeval rind/õlg, teisel päeval biitseps/selg ning kolmandal päeval jalg/kõht/alaselg, mitte nagu vanasti, et “siuh-vilksti terve keha letsgo”. Peab tunnistama, et hetkel, vähemalt teoorias kõlab täitsa hästi. Pole ju ammu käinud ka, pole küllastust. Pealegi on jõusaale, mida katsetada ja millest vaheldust leida – päris mitu ja kuna jõusaalikava võtab nädalast enda alla 3 päeva siis see jätab ju 4 päeva poksiks/jooksuks/kardioks, milleks iganes.

Kui ei proovi, siis ei saa ju teada, kas töötab? Platseeboefekt kas või.