Aasta esimene kvartal läks mööda nii, et postitust ei teinudki. Novembriga võrreldes, teate, midagi ei ole muutunud, olgem ausad. Nii et ei oskagi midagi kosta. Jätkuvalt püüan kehakoostist muuta, rasvaprotsenti vähendada. Püüan toituda mingis mõttes kava järgi, kirjutan oma tarbitud toitusid ja kulutatud kaloreid targa äpi sisse üles ja oma arust teen kõike õigesti, aga kuskil on kratt sees. Või noh, ma lubasin anda endale 3 kuud. Proovin 3 kuud ja siis vaatan, mis välja tuli. Ahjaa, selle vahega, et iseseisvalt jõusaalitreeninguid küll ei ole alustanud ega alusta ka. Ringtreeningud on selle jaoks. Viimases personaaltreeningus teatas härra treener, et kui ringtreeningus ise piisavalt pingutada siis pärast seda ei peaks jaksama enam teist treeningut otsa teha. Ma siis püüan nüüd lähtuda sellest mõtteviisist. Et enam ei võta esimese hooga raskust, millega “kindlasti jõuan lõpuni teha”, vaid raske raskuse. Kui ei jaksa minutit teha, siis teen vähem, aga korraliku tehnikaga ja nii, et ikka tunda on. Hommikuti on jalutuskäik koeraga enne hommikusööki kui õhtul pole jooksutrenni, kui õhtul on ringtreening (s.o jõutrenn) siis pärast seda 30-40minutit kardioseadmel 135pulsiga rahmeldamist otsa. Rasv põle, raisk! Ma olen tahtejõuga hiilanud varemgi igasuguste challenge’te raames, ma peaksin saama sellega hakkama ka seekord. Ja kui joppab, saab sellest uus elustiil. Kolme kuu pärast vaatame siis.

Ma ikka loen oma lemmikuid edasi ja kommenteerin ju ka aeg-ajalt, aga ise ei kirjuta ridagi. Piinlik on, ilmselt selle pärast? Sest midagi ei ole muutunud. Kui vaikust hoida, siis võib veel säilida salapära, et ma olen äkki ikkagi nüüd sale, tark ja/või generaalselt parem inimene. Aega on möödunud ja vett merre voolanud üksjagu, aga need vanad postitused, kus ma veel optimistlik ja lootusrikas olin, on ikka siinsamas nagu nad oleks olnud eile.